Klimatoloogias on kasutusel nii rekordid kui nn normid (pikaajalised, vähemalt 30-aastase perioodi kohta arvutatud keskmised näitajad). Põnevust pakuvad rohkem muidugi rekordid, seda igal elualal.
Maa ilmarekordid aina muutuvad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis tunne oleks lugeda umbes sellist uudist: «Kergejõustikuliidu arvutustest selgus, et 2007. aastal oli Eesti 100 meetri jooksu keskmine tulemus 11,2 sekundit, kettaheites aga 57,71 meetrit.» Kõlab huvitavalt, kuid üpris mõttetult.
Kui spordirekordid pakuvad huvi paljudele, siis ilmarekorditest sõltub elanike elu- ja heaolu. Ilmataadi saju- või, mis veel hullem, pakaserekordi püstitamine ei jäta kedagi külmaks.
Nii nagu spordirekordeid kontrollitakse ka kliimarekordeid hoolsalt ning osa praagitakse välja. Mullu teatati Indiast, et Cherrapunjis püstitati ööpäevase vihmasaju rekordiks 1840 mm. Pärast rahvusvahelise komisjoni uurimist selgus aga, et eksiti komakohaga! Sadas 184 mm, see on natuke enam kui Eesti rekord (148 mm). Rekordiks jäi Reunioni saarel sadanud 1825 mm 1966. aastast.
Hiljuti märkasin internetis, et Norras mõõdeti juunis 40,2 kraadi sooja! See tulemus rippus üleval mitu tundi, seejärel kadus. Ilmselt oli tegu automaatjaama veaga.
Mõni rekord püsib aastakümneid, alles siis leitakse midagi kahtlast. Nii oli väga kaua Euroopa kuumarekordiks 50,0º (Sevilla, 1881), maailma meteoroloogiaorganisatsiooni värskest ametlikust rekorditabelist leidsin aga, et nüüdsest kehtib hoopis Ateenas 10. juulil 1977 mõõdetud 48,0º!
Üks segasemaid asju toimub Siberis Verhojanskis ja Oimjakonis mõõdetud külmarekorditega, vahel on need teatmikes –67,8º (ametlik rekord), vahel –69,8º, siis jälle 71 kraadi! Põhiliselt olevat erinevused tulnud trükivigadest ning eksitustest kraadiklaasi näitudele temperatuuriparandite lisamisel.
Ootan põnevusega, millal muudetakse ära maailma kuumarekord +57,8º 1922. aastast, mis on tegelikult üks kaunis kahtlane tulemus. Sel palaval päeval oli jaama meteoroloog haige, teda asendas kogemusteta vaatleja. (Äkki sõdur? Liibüa oli tollal Itaalia asumaa.)
Mis oli?
• Äsja lõppenud sügis- ning talvekuud olid Austraalias väga kuivad. Paljud jõed on kuivanud ja põllumajandus raskes seisus.
• Mehhiko lahe ja Kariibi mere piirkonnas loetakse endiselt kokku materiaalseid ning inimkahjusid. Need on tingitud ridamisi saabuvatest tugevatest troopilistest tormidest, mis arenevad orkaanideks (Gustav, Hanna, Ike).
• Meedias oli paari päeva eest kuulda, et Riia linna ning Saaremaad uputanud paduvihma oli põhjustanud USA rannikult siia jõudnud Hanna. Tegelikult oli kahtlustataval raudne alibi – just sellal möllas ta Bostoni lähistel.
Mis tuleb?
Sügiskuu septembri esimene kolmandik sai läbi – kerge öökülma ning endiselt sagedaste sadudega (Eestis keskmiselt 43 mm normikohase 24 mm asemel). Rõsketes tubades ja märjal õuel viibides on raske uskudagi, et ka õhusooja oli keskmistest näitajatest enam (+13,5º, norm +12,7º).
Neljapäeval ilmad muutusid – vihmakraanid keerati koomale ning arktilised külmatorud lahti. (Lähi-Venemaal võib varsti isegi lörtsi sadama hakata!)
Ööpäevased temperatuurid näivad sisemaiste kohtade meteogrammidel järgmisel nädalal kui Peipsi järve lained – teravate sakkidega. See tähendab, et ähvardavad öökülmad.