Riik tõmbab uutele looduskaitsealadele pidurit

Looduskaitsealune Eesti Punase Raamatu liik merikotkas teeb pesa enamasti männi otsa. Männi omanikule tähendab see, et suure au kõrval peab ta kannatama teatud ebamugavust, sest ei tohi oma maal enam vabalt tegutseda, isegi mitte oma männi lähedale minna, et merikotkast pesitsusajal mitte häirida. Foto: Margus Ansu

Uue seaduseelnõu vastuvõtmise järel lõpeb Eestis kaitsealade tempokas laiendamine, keskkonnakaitsjad muudab see aga murelikuks.

Eesti maismaast on juba 18 protsenti kaitse all, aga bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohaselt piisaks aastaks 2020 ka 17 protsendist. Läinud nädalal kiitis valitsus heaks looduskaitseseaduse muutmise eelnõu, mille taga võib näha soovi viia lõpule kohati kümnendipikkused olemasolevate looduskaitsealade vormistamised ja teha teisalt keerukamaks uute kaitsealade tekitamine. Aga eelnõud võib siiski vaadelda ka märksa mustemates värvides – kõik sõltub vaataja silmadest.

Kui eelnõud loeb maa omanik, siis valmistab see talle ilmselt rõõmu. Järgmise aasta veebruarist pole keskkonnaametnikel võimalik enam keelata tähtajatult igasugust majandamist eramaal, kui keegi otsustab sellel algatada looduskaitseala loomise. Seda muidugi juhul, kui riigikogu otsustab nii, nagu valitsus soovib.

Eestis on praegugi tuhandeid hektareid maad, millest peaks saama kas olemasoleva kaitseala laiendus või siis päris uus kaitseala. Sellise maa peal ei tohi omanik raiuda metsa, algatada detailplaneeringuid ega teha ülepea peaaegu mitte midagi, sest keskkonnaamet ja keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond muudkui menetlevad ning seda kohati juba aastaid.

Keskkonnaministri Keit Pentus-Rosimannuse eelnõu piiraks aga menetlemise kõige rohkem 28 kuu pikkuseks. Selle ajaga peaks olema kaitseala piirid ja kaitseeskiri valmis.

Sama kehtib ka mitme olemasoleva kaitseala kohta, mille loomist pole juriidilises mõttes siiani lõpule viidud. Kõik me teame näiteks seda, et Emajõe Suursoo on looduskaitseala, ent tegelikkuses pole sellel siiamaani kaitseeeskirja. See tähendab, et inimesed ei tea täpselt, mida ja kus tohib või ei tohi suursoos teha. Plaanide järgi jõustuks eelnõu tuleva aasta veebruarist ja siis on ametnikel 28 kuud aega töö lõpuleviimiseks.

Paraku jääb särtsakamaid looduskaitseametnikke tõotavate nõuete taustal püsti rasvane küsimärk – kui ametnikud pole seni saanud hakkama kaitsealade moodustamisega 28 kuuga, siis miks peaks nad seda suutma seadusemuudatuse jõustudes? Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Silvia Lotman kahtleb sellises võimekuses tõsiselt. Tema hinnangul võib 28 kuu piirangu taga olla ka soov jätta arendajate huvides mõni juba kavandatav looduskaitseala üldse moodustamata – kui ikka 28 kuuga valmis ei saa, siis jääbki tegemata.