Esimesed saatjaga rändlinnud jõudsid juba soojale maale

Must-toonekurg. Foto: Rein Nellis.

Hakkajamad GPS-saatjaga linnud, kelle rändeteekonda saab ka internetist jälgida, on jõudnud juba Egiptusesse. Tänavu on jälgitavaid linde paarikümne ringis ning nimekirja on lisandunud ka Läti nimega tiivulised.

Kotkaekspert Urmas Sellis rääkis, et tänavu aasta on saatjatega linde rohkem kui varem.

«Juurde on tulnud kalakotkaid ja merikotkad ning sookured on veel juurde panemata,» loetles ta. Praegu saab www.kotkas.ee kodulehel asuvalt rändekaardilt jälgida 18 tiivulise teekonda, kes küll kõik pole veel suunda soojale maale võtnud. Õige pea lisanduvad veel sookured.

«Olenevalt liigist on osa juba Aafrikas, osa on veel Eestis,» lausus Sellis.

Must-toonekured ja kalakotkaste emalinnud on suures osas sügisrändele asunud. Kotkaklubi andmetel alustas must-toonekurg Raivo 13. augustil, Priidu tõenäoliselt 10. ja Pirsu 8. augustil. Teiste must-toonekurgede saatjad infot enam ei saada.

Kalakotkastest on uuena kaardil Piret, veebikaamera pesast tuntud emalind, kes alustas sügisrännet 17. augustil. Kui Sander välja arvata, siis konnakotkad üldiselt veel ei rända, kuigi suur-konnakotkas Tõnn käis korra juba üle Taani väinade Saksamaal ära. Tema näitab Eestisse nägu väga harva ja eelistab Rootsis ringi lennata. Puhkab ta Hispaanias.

Kuuendat sügisrännet alustas kalakotkas Erika, kes on praegu Egiptuses Niiluse delta idaservas. Must-toonekurg Raivo on jõudnud talvitusalale, Jordani jõe orgu.

Rändekaardil näeb lisaks Eesti nimedele ka kahte Läti oma – Ilze ja Eriks. Need kalakotkad on kaardil Eesti-Läti projekti ESTLAT raames.

«See on Eesti-Läti ühisettevõtmine meri- ja kalakotkaste kaitseks,» selgitas Sellis. Tänu projektile saab nüüd kaarti vaadata ka läti keeles.

Tänavu on täiesti uued tegelased ka merikotkad Sillu ja Meelis, kes on sel aastal sündinud ja alles alustavad iseseisvat elu.

Saatjate eluiga pole igavene. Näiteks pole alates maist andmeid must-toonekurg Leida kohta. Ka Erika saatja näitab vananemise märke ja jätab sageli mitmeid päevi vahele. Siiski on kalakotkad valdavalt päikesele eksponeeritud, mistõttu saatjate akud on korralikult laetud ning asukohti võib võtta kasvõi iga poole tunni tagant. Merkotkad nii valguslembesed pole ja nende asukohti nii tihedalt määrata ei saa.

Sellise hinnangul lendavad kõige kaugemale väike-konnakotkad Lõuna-Aafrikasse. Reedel ei olnud nad veel minema hakanud.

Rändekaart asub aadressil http://birdmap.5dvision.ee/.