Eestimaa metsahiiglased hoiavad kokku

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Postimehele juhatas Eesti kõrgeimate puude juurde teed Järvselja õppe- ja kaitsemetskonna abimetsaülem Aare Tuul, kes on metskonnas töötanud juba 1977. aastast peale.
Tartu Postimehele juhatas Eesti kõrgeimate puude juurde teed Järvselja õppe- ja kaitsemetskonna abimetsaülem Aare Tuul, kes on metskonnas töötanud juba 1977. aastast peale. Foto: Sille Annuk

Eesti kõrgeimad puud kasvavad vaid 240 hektari suurusel maa-alal. Üliviljakas kasvukoht ligi saja-aastasel looduskaitsealal on venitanud Järvseljal taevasse pea kõik Eesti metsades kasvavad okas- ja lehtpuud. 

See, et Järvseljal kasvavad Eesti sihvakaimad puud, oli teada juba ammu, aga kus nad täpselt asuvad ja kui kõrged need puud on, selgus suuresti alles sel kevadel, kui maaülikooli tudengid Triin Alatalo ja Koit Viliberg avastasid bakalaureusetööd tehes teadaolevalt Eesti kõrgeimad puud – sookase, saare ning valge ja musta lepa.

Esimese ülevaate võimalikest kõrgete puude asukohtadest tegi üliõpilastele nende juhendaja Eino Laas, kuid töö käigus käidi läbi mitmeid kvartaleid ning mõõdeti üle ka väga palju teisi puid. «Täpset puude arvu on võimatu öelda, aga mõõtsime ikka neid, mis tundusid rekordi väärilised,» selgitas Alatalo.

Nii näiteks leiti Järvselja ürgmetsa kvartalist täiesti juhuslikult hiigelsuur sanglepp ehk must lepp. «Alguses andis juhendaja meile kaks teist kohta, kus neid kõrgeid leppi otsida, aga seal ühtegi nii kõrget polnud. Lepa leidsime siis, kui läksime otsima hoopis kõrgeid pärnasid,» kirjeldas Triin Ala­talo.

Kolmekesi koos

Teadaolevalt Eesti kõrgeim sanglepp on 140 aastat vana ning 33 meetrit kõrge. Lepast vaid paari meetri kaugusel kasvab ka kõrgeim pärn (34 m) ja kõrgeim harilik saar (35 m). Kõik kolm puud on ühevanused ning asuvad looduskaitseala sihtvööndis, kus tavakodanike viibimine on keelatud.  

«Nõukogude ajal nimetati seda esimese grupi metsaks, kus raieid ei tehtud, ning ka mõisaajal oli see kauge koht, kus metsa eriti ei majandatud,» selgitas Järvselja abimetsaülem Aare Tuul, miks on ülemöödunud sajandi lõpus idanema hakanud puud saanud rahulikult sirguda. 1921. aastal loodi Järvseljale Tartu ülikooli õppemetskond ning kolm aastat hiljem looduskaitseala.

Järvselja õppe- ja kaitsemetskonna metsaülem Priit Kask lisas omalt poolt, et Eesti metsahiiglaste ühte kohta koondumise põhjuseks on metsakuivendus ning viljakate ja tootlike muldadega kasvukohad.

Vähetähtis pole metsaülema sõnul seegi, et Järvselja metsi on palju uuritud. «Ilmselt võib ka mujal Eestis olla kõrgeid puid, kuid neid pole lihtsalt nii palju uuritud. Meil on aga piltlikult öeldes igal puul oma uurija ja mõõtja olemas,» lausus Kask ning jättis alles võimaluse, et kusagil Eestis võiks kasvada mõni veelgi kõrgem puu. «Need siin on teadaolevalt kõrgeimad, aga sada protsenti ei saa kindel olla.»

Metsaülemaga nõustusid ka Alatalo ja Viliberg, kes kasutasid mõõtmisel Haglöf Vertex III ja Blume-Leissi mõõtjaid. Iga puu juures tehti vähemalt kolm mõõtmist ning seejärel võrreldi tulemusi varasematel aastatel saadud kõrgustega.

«Seda, kas kuskil mõnd kõrgemat ei kasva, me kindlalt väita ei saa, sest võrrelda saime ainult nende tulemustega, mis on kunagi mõõdetud ja avaldatud,» lausus Alatalo.

Uus mõõtmine

Tudengite lõputöö tulemused on pannud dilemma ette ka Järvselja metskonna, sest näiteks kõrgeima, Riipalu männi kõrguseks said üliõpilased 46 meetrit. Viis aastat tagasi mõõtis aga samas kohas tuntud loodusmees ja metsandustegelane Hendrik Relve männi pikkuseks 43 meetrit. Kumb tulemus on õigem, pole teada, aga vähemalt männi juures asuv infotahvel põhineb Relve mõõtmistel.

Metsaülema sõnul on praegu otsustatud nii, kuna tudengid kasutasid kõrgusemõõtjaid, mille eksimisruum on suurem. Relve aga kasutas digitaalset teodoliiti. Maaülikooli metsandusõppejõud Eino Laasi aga on oma raamatus «Okaspuud» väitnud Riipalu männi kõrguseks ikkagi 46 meetrit.

«Jah, meetodeid on erinevaid ja välistatud pole ka see, et puu on vahepeal kasvanud, kuid kindlasti mitte kolm meetrit. Aga kõige tähtsam on ikka see, et seal kasvab Eesti kõrgeim mänd,» võttis metsaülem Kask olukorra kokku ning lisas, et lõpliku tõe väljaselgitamiseks soovitakse siiski veel sellel sügisel mänd spetsialistide abiga täppismõõteriistadega üle mõõta.

Parem vaade

Metsaülema sõnul on tudengite tehtud tööst olnud palju kasu, sest ka paljud kohalikud ei teadnud tänini, kus kõrgeimad eksemplarid asuvad. Nüüdseks on aga kõik üheksa puud saanud infotahvli, kus on peal puu kõrgus, vanus ja tüve ümbermõõt. Kuue puu juurde juhatavad teed ka värskelt paigaldatud viidad.

«Eesti kõrgeimad puud võiks ikka olla rahvale näha ning vaadete parandamiseks on puude ümbert plaanis ka veidi alusmetsa ja teeradu puhastada, aga suuremaid puid siiski maha võtma ei hakata,» selgitas Kask ning lisas, et tulevikus on metskonnal kavas rajada Järvselja looduskaitsealale õpperada ning kõrged puud moodustaksid rajast ühe osa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles