ELF: toiduvalikul tasub kindlasti eelistada Eestist püütud kala

Haug. Foto: Randel Kreitsberg

Eestimaa Looduse Fond on koostamas teatmikku, kus on kirjas, milliseid mereasukaid tasub toidulauale panna ja milliste söömist võiks loodusest hooliv inimene vältida.

«Maailma Looduse Fond on mitmes riigis andnud välja väikeseid teatmikke, kus kirjeldatakse, mis maailmameres toimub ja milliste kalaliikide söömist tasuks vältida, kui tahad anda oma väikest panust nende liikide säilimisse,» rääkis Eestimaa Looduse Fondi kalateadlane Randel Kreitsberg.

Nüüd on kavas samasugune raamat avaldada ka Eestis ja see keskendub nii meie vetes kui ka mujal elavatele mereasukatele.

«Tegime vabas vormis uuringu ja käisime läbi mitmeid Eesti poode ning vaatasime, milliseid kalaliike on seal müügil,» rääkis Kreitsberg. «Kui vaadata külmutatud kala lette, konserve, poolfabrikaate ja valmistooteid, siis on meil välismaiseid kalaliike rohkem kui meie oma kala.»

Kreitsberg soovitab aga kindlasti eelistada Eestist püütud kala, sest see, mis tuleb välismaalt, polevat nii kvaliteetne kui kohalik värske kala.

«Ta on läbi käinud töötlemise, külmutamise, kaotanud oma maitseomadusi ja kulutanud siia jõudmiseks tohutul hulgal fossiilseid kütuseid,» selgitas kalateadlane. «Ei ole mõistlik osta kala, mis on püütud teisest maailma otsast. Sealt ei tule mingit maitseelamust.»

Valdav osa neid kalaliike, kelle puhul on tarbimine nende kehva seisundi põhjustajaks, tulevadki välismaalt. Kindlasti peaks vältima eksootikat, näiteks näiteks haiuime suppi ja suure mereimetaja vaala liha. Loobuda võiks ka laialt levinud tuunikalast (bluefin tuna – inglise k).

«Tuunikala on kalaliik, mida oli Atlandi ookeanis tohutult ja ei saa öelda, et teda ka praegu väga vähe oleks, aga tema varud kahanevad ja selle üheks põhjuseks on ülepüük,» rääkis Kreitsberg. «Tuunikala maitseb paljudele inimestele ja on kasulik, aga kohati on see ajuvaba, et seda igal pool kasutatakse, kui võiks kasutada midagi muud.»

Milliseid Eesti kalu võiks vältida? Kreitsberg seletas, et Eestis on mitmeid kalaliike, kes on kehvas seisus, aga nende söömata jätmine ei tee nende heaks väga palju.

«Näiteks on Eestis kehvas seisus loodusliku lõhe populatsioonid, sest nad ei pääse oma kudejõgedele – sellega, et me jätame ta poest ostmata, kus müüakse nagunii Norra kasvanduses kasvatatud lõhet, me Eesti lõhele kaasa ei aita,» tõi Kreitsberg välja.

Üks Eesti kalaliik, millele proovitakse raamatu abil tähelepanu pöörata, on angerjas.

«Angerjas on kehvas seisus sellepärast, et noored klaasangerjad, kes Sargasso meres sünnivad, rändavad Euroopa rannikule ja hakkavad otsima elamiseks sobivaid jõgesid,» rääkis Kreitsberg. «Noored klaasangerjad püütakse aga Euroopa rannikul välja ja saadetakse üle kogu maailma angerjakasvandustesse laiali, sest angerja kasvatamine on viimastel aastatel saanud ääretult populaarseks.»

Seetõttu ei jõua angerjad looduslikele elualadele.

«Eesti on veidi teistsuguses seisus, sest need angerjad, kes asustatakse Võrtsjärve, pääsevad Sargassosse tagasi ja pole lõksus,» rääkis Kreitsberg. «Need, kes viiakse näiteks Hiina kasvandustesse, on seal lõksus ja looduslikust populatsioonist eraldatud.»

Seetõttu me Eestis nii lõhe kui angerja olukorrale nende mitte-söömisega väga palju kaasa ei aita, vaid märksa tõsisemad probleemid on mujal.

Ühe probleemina on sageli kerkinud üles Läänemere kalade puhtus – kas Läänemere kala on inimesele toksiline?

«Kui me sööme seda nii palju nagu praegu, siis ei ole,» kinnitas Kreitsberg. «Kahtlemata on neis kalades toksilisi aineid, kuid meie kalatarbimise hulk on nii väike, et sellega me ei saa sellist kogust toksilisi aineid kätte, et see meie tervist ohustaks.»

Probleemidest võiks rääkida tema sõnul siis, kui sööksime kala iga päev kilode kaupa ja see olekski meie põhitoit.

Mida peaks kalavalikut tehes veel silmas pidama? Kreitsberg soovitab kala mitte osta harrastuskalameestelt, sest nad kalastavad harrastamise eesmärgil ja ei tohiks sellega raha teenida.

«Nad on sellega pannud põntsu Pärnu lahe ja Peipsi järve ahvenale,» märkis ta. «Ärge ostke ka alamõõdulisi kalu, sest need on kalad, kes pole veel jõudnud järglasi anda.»

Veel soovitab ta mitte osta kala, kelle püük on üldse keelatud – näiteks säga, harjust ja tõugjast.

«Kalastusfoorumites on täiesti tavaline tekst, et kellegi tuttaval kaluril jäi säga võrku, ta ostis ja suitsetas selle ära ja jube hea oli,» toob Kreitsberg näiteks. «Inimene ei tohiks oma tarbimisega seda rahastada.»

Kalaraamat peaks valmima sügisel. ELF on siiamaani keskendunud rohkem maapealsetele tegevustele, nüüd proovitakse järgneva aasta jooksul pöörata rohkem tähelepanu meretemaatikale ja kaladele.