Koduteel Eesti rändlinnud saabuvad aprillis

Saatjatega Illustratsioon: Kotkaklubi/Indrek Sammal

Kõik saatjatega Eesti rändlinnud on asunud koduteele ja peaksid aprilli esimestest päevadest hakkama juba kohale jõudma.

Kõige kaugemal on must toonekurg Raivo, kes on jõudnud juba Rumeeniasse, selgub rändekaarti vaadates. «Vahepeal peatus ta pea paar nädalat Bulgaarias, nüüd hakkas edasi tulema. Ilmselt ilm on muutunud soodsaks ka sealpool,» arvas kotkaklubi liige Urmas Sellis.

«Raske öelda, millal ta kodumaale jõuab - kui ta nüüd Valgevenesse või Ukrainasse pidama ei jää, on ehk aprilli esimesel kümnel päeval kohal.»

«Eelmisel aastal tuli ta ka kohale juba aprilli alguses, siis selgus, et lumi on veel maas ja tema pesa natuke maha varisenud, siis ta tuli mõneks ajaks Lõuna-Eestisse. Ju ta nüüd läheb ikka kohe oma pesa juurde ja hakkab seal toimetama,» oli Sellis optimistlik.

See on rändlinnule tavaline koju saabumise aeg. Õige aeg kodumaale saabumiseks on Sellise sõnul täpselt see, mille lind ise valib: «Põhiliselt vaatavad nad päeva pikkuse järgi, selle järgi on õige aeg. See on neile sisse programmeeritud, et kui öö ja päeva suhe hakkab muutuma, on aeg rändama hakata.»

Rändlindude tagasitee kulgebki pausidega. Lisaks öistele vahepeatustele teevad nad puhkepause ka selleks, et energiavarusid täiendada. Lindudel on see erinev - mõni lendab tuhat kilomeetrit, mõni kaks tuhat, enne kui pausi teeb. Puhkepauside kohadki on lindudel erinevad ja igaühel just nii, kuidas neil esimestel lennuaastatel välja kujunenud. «Nii talvitus- kui peatuskohad on lindudel üpris sarnased erinevatel aastatel,» rääkis Sellis.

Kui Lõuna-Itaalias olnud väike-konnakotka Luule saatja vahepeal ei toiminud, kartsid ornitoloogid, et lind lasti maha, kuid nüüd töötab saatja taas ja lind liigub Sitsiilia kandis. «Kohalikud linnukaitsjad soovitasid meil täpseid andmeid praegu kaardil mitte näidata, kuna seal on mitte väga linnusõbralik õhkkond jahimeeste seas,» sõnas Sellis.

Kodumaale lendavad esirinnas must-toonekured ja kalakotkad, kes tahavad üldiselt aprilli esimestel päevadel koju jõuda. «Kui lumepiir ette tuleb, nad muidugi väga edasi ei taha minna. Konnakotkad saabuvad nädala jagu hiljem ning väike-konnakotkad, kes talvituvad lõunapoolses Aafrikas, neil on veel päris palju tulla. Nende keskmine saabumistähtaeg on aprilli keskpaigas,» rääkis Sellis.

Kõige pikemad päevateekonnad on kalakotkas Erikal. «Temal ehk seetõttu, et ta lendab otse üle Vahemere, teised lähevad Iisraeli kaudu sellest mööda. Kalakotkas vett ei karda, aga kuna seal ei saa peatuda ja ta peab ka öösel lendama, kipub tema ööpäevane vahemaa olema 1000 kilomeetri kanti.»

Ka üle kõrbe lennates pole linnul pikemat peatust peale öösel puhkamise mõtet teha, nii et siis tuleb tema maksimaalseks päevateekonnaks samuti kuni 400-500 kilomeetrit, sõltuvalt tuulest.

Lennukiirus on rändlindudel väga muutuv. «Neile on iseloomulik see, et nad kasutavad tõusvaid õhuvoolusid. Kui päike tõuseb ja hakkab maad soojendama, eriti tumedamas kohtades, näiteks kaljude juures, hakkab õhk tõusma. Linnud kasutavad seda kõrgemale tõusmiseks – nad tiirutavad nendes kõrgemale, et siis liueldes tasapisi langedes edasi liikuda ja vähem energiat kasutada tiibadega vehkimiseks,» kirjeldas Sellis. «Seega kiirus mõnes konkreetses punktis ei pruugi midagi näidata. Vahel võib see olla kuni 90 kilomeetrit tunnis, aga vahel ka null – vastutuules võib ta paigal püsida.»

Eesti lindude rännakute jälgimiseks on saatjad peal alates 2006. aastast, esimesena pandigi Raivol, kalakotkas Erika sai saatja 2007. aastal, väike-konnakotkad võeti jälgimise alla eelmisel aastal.