Jäised sahad lükkavad kive randa

Rüsijää Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Põhja-Baltikumi nüüdisaegsete ja ka vanade rannamoodustiste hulgas leidub paiguti võimsaid rahnukogumeid, nende levikut pole võimalik seletada ainult tormilainetusega, isegi erakordselt tugevad tormilained ei suuda paigast nihutada kümnete või sadade kilode raskusi rändkive ega -rahne.

Kuidas nad siis on sinna saanud, sellest kirjutab novembrikuu Eesti Looduse kaaneloos Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudi teadur geoloog Kaarel Orviku.

Esmane kivirahnude kuhjumise eeldus on kivirikka moreeni laialdane levik meie rannikualadel ja aktiivne tormilainetus.

Rahnukogumite ja ka üksikute suurte rahnude sattumine rannale tormilainete mõjupiirkonda ei ole tavapärane tormilainetuse mõju. Seda saab seletada vaid mere ajujää ehk triivjää tegevusega rannikul. Protsess on iseenesest lihtne: kivid jäävad ajujää liikumisteele ette ning jää surve kuhjab need rannale.

Eesti rannikul, nagu ka mitmel pool mujal Läänemere põhjaosas, on nii mõnelgi aastal tohutu hulk merejääd kuhjunud rannalähedases meres, aga ka vahetult rannal. Kaarel Orviku varasemad uuringud randa lükatud ajujääst kuhjunud jäämägede ehituse ja kujunemistingimuste kohta pärinevad 1957. aasta jaanuarist, kui Pärnu lahe sopis liivase supelranna piires moodustusid kuni 15 meetri kõrgused jääkuhjatised.

Sellised võimsad jääkuhjatised tekkisid eriti tugeva lõunakaarte tormiga talve algul paari tunniga, kui jääkate polnud veel paks ega tugev. Pärnu lahe päras, liivase supelranna piires on veealune rannanõlv väga lauge, mitme lauskja veealuse liivavalliga. Just need vallid olid takistused, mille kohal hakkas jää liikumine pidurduma ja jääkuhjatised kujunema.

Seal, kus jää kuhjumine ja liikumine oli olnud eriti intensiivne, murdsid jääkeeled kohati jääkuhjade vahelt läbi ja ohustasid oma liikumisteel Pärnu ranna hooneid. Selliselt kujunenud jääkuhjatised purustasid mitu kergemat rannarajatist, kannatada said ka mõned puud. Õnneks tol korral midagi hullemat ei juhtunud ja jää peatus vahetult hoonete vundamendi ees.

Merejää on sel viisil sageli kuhjunud ka Soome lahe lõunarannikul Narva ja Tallinna lahes, samuti mitmel pool mujal. Näiteks 1968. aastal tungis triivjää Tallinna lahes mitmes kohas üle kaitsva kaldarinnatise, purustades selle metallpiiret.

Tallinna lahest pärinevad ka esimesed teadaolevad andmed jääkuhjatiste või «jäämägede» kohta baltisaksa geoloogi Alexander von Keyserlingi artiklist, milles ta on kirjeldanud jääkuhjatiste teket ööl vastu 3. veebruari (vkj.) 1863. aastal. Sellel on hästi näha kaks suurt merepõhjast välja lükatud rahnu umbes kolme meetri kõrguse valli peal.

Üks viimaseid detailsemaid uuringuid mere ajujää mõjust randade ehitusele ja arengule pärineb 1997. aasta kevadsuvest Saaremaa põhjarannikul Paastes. Piirkond oli huvitav seepoolest, et merejää oli loodetuulte mõjul tunginud ligi saja meetri kaugusele rannajoonest üle lauge ja kamardunud randla rannamännikusse, seda tugevasti räsides ja puid langetades. Merejää purustava tegevuse jäljed ilmnesid selgesti alles kevadsuvel pärast jääkuhjatiste sulamist. Siis selgus, et paiguti oli rannajoone lähiümbrusest metsaservale lükatud ka rahne ja põhjasetteid.

2011. aasta oli jääkuhjatiste kujunemise seisukohalt üsna viljakas, eriti Lääne Eestis. Teadaolevalt kuhjusid ulatuslikumad jäämäed Kihnu majaka ümbruses, Kuivastu sadama alal ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi. Tänavune aasta oli rüsijää vormide kujunemise seisukohalt üks viimaste aastakümnete aktiivsemaid.

Ajujää, mis tungib rannale ja kuhjub jäämägedeks, haarab tavaliselt rannalähedaselt merepõhjalt kaasa setteid ja kuhjab need ebakorrapäraste pinnavormidena rannale. Randa tungivad jääkeeled võivad liigutada ka üksikuid suuri, üle meetrise läbimõõduga rahne ja kuhjata need kokku nii rannalähedasel merepõhjal kui ka rannas.

Selliseid üksikute suurte rahnude liigutamise jälgi saab hästi jälgida kevaditi paguvee ajal pärast merejää sulamist, kui laugel merepõhjal paljastuvad rahnude rändamisest põhjustatud mitmekümne, isegi üle saja meetri pikkused sügavad vaod.

Pole päris üheselt selge, millisest sügavusest ajujää üksikuid rahne välja tõukab. Veealuste uurimistööde käigus Muhu kirderannikul Pulli panga rannalähedases meres on teadlased näinud rahnude liikumise jälgi rannalähedasel merepõhjal paljanduval moreenil kolme-nelja meetri sügavusel. Nende vagude pikkus oli vahemikus 5–10 meetrit ning laius ja sügavus umbkaudu meeter. Seega pidid need rannalähedaselt merepõhjalt välja kangutatud rahnud olema märkimisväärselt suured.

Mõisted

Ajujää ehk triivjää on tuule ja hoovuste mõjul veekogul liikuv jää, mis on jagunenud osadeks ning triivinud tekkekohast eemale. Kui vaba veepinda on väga vähe, siis nimetatakse sellist ajujääd paakjääks. Ajujääd liigutavad peamiselt tuuled ja hoovused. Ajujää hulka kuuluvad ka jäämäed.

Rüsijää on ajujää liikumisel ahelike või vallidena kuhjunud jäämurd, rannale kuhjudes moodustab jäämägesid.