Nädal tagasi ajasid põdrajahti pidanud kütid üles talveunne suikuva karu. Ehkki ilma vaadates tundub magama sättimiseks üldse veidi vara olevat, paneb asjatundjaid enam imestama, millise pühendumusega oli ott endale linnupesa meenutava aseme ehitanud.
Saarepeedi vallas Tõnissaare küla külje all põõnanud mesikäppa nägi oma silmaga vaid üks põtra taga ajanud jahimees. Ta hindas looma vanuseks kaks või kolm aastat. Ülejäänud jahilised kas kuulsid mesikäppa raginal läbi võsa põgenemas või uurisid hiljem kummalist pesa.
Magamisasemega mõni päev hiljem tutvumas käinud Aimla looduskeskuse juhi Mihkel Maala kirjelduse kohaselt paiknes poolteisemeetrise läbimõõduga heinasõõr hästi valitud kohas kuusenoorendikus, kus päike vahel peale paistab, kuid pole karta, et kevadel tikuks sulavesi külje alla.
Maala sõnul oli mõmmik korjanud naaberlagendikult hulga kulu ja selle käppade vahel pallideks kokku mätsinud, et oleks kergem kanda. Päris palju kõrsi oli tee peal siiski maha kukkunud, nii et heinaveo rada hakkas hästi silma.
Heinasõõri keskel oli selgelt näha magaja raskusest tekkinud lohk. Paarikümne meetri kaugusel oli teine heinakuhil, kuid seal lesimise märke polnud.
«Mõnikord on karul uni nii järsku peale tulnud, et ta on täiesti suvalises kohas potsti maha vajunud ja magama jäänud, aga see poiss on tublisti tööd teinud,» kiitis Maala ehitist.
Suurkiskjate uurija, Tartu ülikooli zooloogiadoktori Harri Valdmanni sõnul võib aseme valmistamisest järeldada, et tegemist polnudki poisiga, nagu Maala teda nimetas, vaid emase karuga. «Isased ei viitsi eriti pesa teha, vahel jäävad lihtsalt mätaste vahele magama.»
Emased näevad asemega rohkem vaeva, et talvel sündivatel poegadel mugavam oleks, kuid niisugune ehitusmoodus kui Tõnissaares on Valdmanni teada uudne.
Seda, et mesikäpp mõnusasse voodisse tagasi pöörduks, ei usu Mihkel Maala ega Harri Valdmann. Tõenäoliselt ei koli ta siiski kuigi kaugele, sest zooloogi sõnul on karudel enamasti mitu pesa lähestikku.
«Ilma vaadates on taliuinakusse jäämiseks küll vara, aga kalendri järgi mitte,» rääkis Valdmann. «Paar nädalat enne uinakut molutab ta niisama pesa ümbruses. Sel ajal ta enam ei söö, et magu tühi oleks.»
Ehkki rahvasuus räägitakse tihti karukoobastest, ei sarnane Eesti metsaottide talvekorterid sugugi koobastega. Tihti suiguvadki nad mõnes kuusenoorendikus või tihedama põõsa all.
Mihkel Maala teada on selles piirkonnas nähtud viimasel ajal vähemalt kolme karu jälgi.
«Neid on üha arvukamalt, kindlasti rohkem kui hunte,» lausus ta. «Ootan juba pikisilmi, millal mõne metsaperemehega kokku saan, aga muidugi tuleb nende vastu aupaklik olla.»