Eesti kukkus Läänemere kaitsmisel läbi

Üks reostusallikas on Kehra tselluloosivabrik, samas on sealgi näitajad paranenud. Foto: Priit Simson

Maailma Looduse Fondi raporti hinnangul pole Läänemere riigid teinud mere kaitseks piisavalt. Kuigi Eesti jääb nende riikide edetabelis täpselt keskele, on ka meie tegevust hinnatud nõrgima hindega.

Maailma Looduse Fondi raporti «Baltic Sea Scorecard 2011» järgi pole Läänemere riigid piisavalt tegelenud mere hoidmisega. Ka Eesti ei paista tabelist just eeskujulikuna silma, saades 79 maksimumpunktist vaid 26 ning hindeks «F».

Eesti Looduse Fondi mereprogrammi eutrofeerumiseksperdi Kristjan Piirimäe väitel on hindamine raportis karm, sest punktide mõte on juhtida tähelepanu puudustele.

«Selleks et saada maksimumpunkte, ei tohiks vist inimesi ollagi,» lausus ta, lisades, et tegelikult on Eesti teinud Läänemere kaitseks päris palju. «Näiteks väga suured investeeringud on tehtud reoveepuhastusseadmetesse – uute seadmete ehitusse ja renoveerimisse, ja seda juba peaaegu kaks aastakümmet,» väitis Piirimäe. Sellega on tublisti vähendatud punktreostusallikate tekitatavat reostust. Piirimäe tõi näiteks Tallinna, millel on korralik reoveepuhasti.

«Teiseks on tehtud suuri investeeringuid põllumajanduse muutmiseks keskkonnasõbralikumaks, eriti mis puutub sõnnikumajandusse,» rääkis Piirimäe. «Suurte farmide juurde on tehtud korralikud sõnnikuhoidlad ja on renoveeritud lautu, et oleks leket vähem.»

Negatiivse poole pealt tõi Piirimäe välja, et tegelikult ei ole kõik need pingutused mere ja sinna suubuvate jõgede puhtamaks saamise mõttes kandnud nii suurt vilja kui vaja.

«Tulemust väga ei ole,» tunnistas ta. «On mitmeid põhjuseid: esiteks need asjad ei käi nii kiiresti ja teiseks on üsna palju hajureostust.»

Hajureostus tuleb maaharimisest. Piirimäe sõnul on hajureostust võimalik tublisti vähendada, kui kasutusele võtta näiteks Ladina-Ameerikas kasutatav otseharimise tehnoloogia, kus maad ei künta.

«Selline tehnoloogia vähendaks tunduvalt toitainete ärakannet veekeskkonda,» rääkis ta. «Praegu on asi nii kaugele jõudnud, et seda tehnoloogiat testitakse ka Eestis ja see on täiesti rakendatav.» Üks selline töötav näide olevat Põlvamaal. Sealses talumajapidamises vilja külvamiseks maapinda pahupidi ei pöörata. Saagikus küll niimoodi väheneb, kuid ka tööd olevat vähem.

Lisaks meenutas Piirimäe, et paarkümmend aastat tagasi lepiti kokku Läänemere valupunktid ehk reostusallikad, mis tuleks aja jooksul likvideerida.

«Enamiku neist on Eesti likvideerinud, kuid mitte kõiki,» ütles ta. Üheks näiteks on Haapsalu laht, kust satub endiselt Läänemerre põllumajanduslikku reostust, ja teiseks Kehra tselluloosivabrik, mis on oma keskkonnanäitajaid siiski kõvasti parandanud.

Kõige vähem saigi Eesti raportis punkte eutrofeerumise valdkonnas (5 punkti 24st). Eutrofeerumine on veekogu liigrikastamine toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega, mis toob kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise. Kuid ka elurikkuse valdkonnas (3 punkti 15st) pole Eestis asjad kiita. Viimane on võrreldes teiste riikidega siiski suhteliselt keskmine tulemus.

Piirimäe rääkis, et tegelikult on Eesti elurikkuse valdkonnas üht-teist ikka teinud. Näiteks on loodud merekaitsealasid ning neid tehakse juurdegi.

«Maailma Looduse Fondi eesmärk on, et võimalikult suur osa merealadest oleks kaitse all,» selgitas Piirimäe Eestile antud madalaid punkte. Ta märkis, et enamik meie kaitsealustest aladest on suhtelised väikesed: laiud, madalad, veealused karid. Samas vajavad näiteks Liivi lahe hülged, kes ujuvad ka Soome lahte ja isegi Peterburi lähistele, suuremaid kaitsealasid.

Piirimäe tõi Läänemere probleemidest välja veel õlifondi teema, mis oli aktuaalne siis, kui Eesti randu tabasid suured õlireostused. «Seda fondi pole aga tehtud ja endiselt loodetakse vabatahtlike peale,» märkis ta. Veel on Piirimäe sõnul Eestis korraldamata üleminek fosfaadivabadele pesuvahenditele, mis on näiteks Lätis juba ammu edukalt tehtud.

Karm raport
•    Uuring «Baltic Sea Scorecard 2011» arvestas väetiste ja ohtlike ainete vette sattumist, bioloogilist mitmekesisust, laevaliiklust ja selle juhtimist.
•    Suurim areng on toimunud toksiinide kõrvaldamise osas. Riigid kaotasid punkte enim väetiste merre sattumise ja bioloogilise mitmekesisuse kahanemise tõttu. Põllumajanduslike väetiste laiaulatuslik kasutamine on toonud kaasa järjest kasvava rohevetika osakaalu rannaaladel.
•    Eesti sai 79 punktist 26. Kõige vähem sai Eesti punkte eutrofeerumise valdkonnas (5 punkti 24st) ja elurikkuse valdkonnas (3 punkti 15st).
•    Naabritest märksa enam punkte said Rootsi ja Saksamaa. 79 punktist kogus nende töö 36. Nemad tegid enim Läänemere loodust puudutavaid otsuseid ja kokkuleppeid.
•    Soome sai raportis 29 punkti, Taani 28, Leedu ja Poola 25 punkti, Läti 19 ja Venemaa 18 punkti.
Allikas: Baltic Sea Scorecard 2011