Suvi annab pilvegurmaanidele tiivad

Astrofüüsik Piia Posti sõnul tegeleb nüüdisteadus pilvede vaatlemise asemel nende mõõtmisega.

FOTO: Sille Annuk

Meteoroloogia ja hüdroloogia instituut räägib lähipäevade vihmadest ja äikesest, tavainimese jaoks on aga küsimus palju lihtsam – kas ja millised pilved taevas on?
 

Äsja lähenes minugi talule cumulonimbus ehk rünksajupilv. Mürises ja lõi välku mis kole.

Aga veel esmaspäeval seisime atmosfäärifüüsiku Piia Postiga tema Võru külje all asuva suvekodu õues ja silitasime silmadega cumulus humilis’t ehk ilusa ilma rünkpilve.

Vahepeal hõljusid ka mõned cumulus fractus’ed ehk tillukesed rünkpilvede fragmendid.

Päris kõrgel nägi ka cirrus’eid ehk kiudpilvi. Tegelikult on erinevaid pilveliike sadu ja suvel kena ilmaga võib silm tabada neist päris mitut.

Suvised pilved on tujukad. Ilusa ilma rünkpilvest võib kujuneda pärastlõunaks hõlpsasti seesama cumulonimbus ehk rünksajupilv, aga see võib hajuda ka sootuks olematuks.

Ilusa ilma rünkpilved jätavad kujutlusvõimele kuhjaga ruumi, muutudes mõne hetke silmitsemise järel krokodilliks, Michelini-meheks või miks mitte naabritädiks.

Lastetükis «Üle linna Vinski» vedeles hulkur Robi päevade kaupa puu all ja luges pilvi.

Rünkpilve alumine ots võib asuda vaid poole kilomeetri kõrgusel, ülemine ulatuda aga suisa troposfääri ehk maa atmosfääri alumise kihi ülaossa kuni 12–18 kilomeetri kõrgusele.

Pilved ja ilm

Maainimesed on praegugi päris osavad ilmavaatlejad, aga enamik nende teadmistest ei toetu seapõrnale, vaid pilvedele.

Näiteks mind talutöödel abistav Vello ütleb, et kui Peipsi peale liigub üks äiksepilv Emajõe kohalt ja teine mõnekümne kilomeetri kauguselt Omedu juurest, siis võivad nad Peipsil kokku saada, pöörata tagasi maa suunas ja hirmsasti lõhkuma hakata.

«Ükskord panid meil siin Koosa kandis kolm maja põlema,» räägib ta.

Ka Post ütleb, et pilvede järgi saab lähiaja ilma päris hästi ennustada – seejuures on oluline, et pilvevaatlused toetuksid pikaajalisele elukogemusele ühes ja samas piirkonnas.

«Minu vanaemagi teadis, et kui sealtpoolt ikka pilv üles tuleb, siis sajab see maha ka.»

Ilm võib olla tõepoolest üsna väikese piirkonna sees päris erinev. «Eestis on nii detailne sademejaotus korralikult uurimata, aga füüsikaliselt on sellised erinevused tõepoolest võimalikud,» lausus Post.

Nii näiteks põhjustavad mägisemad alad õhuvoolude vertikaalset tõusu, mis soodustab omakorda vihmapilvede teket.

«Vihm sajab ära kõrgustiku tuulepealsel küljel või kõige kõrgema koha peal ja selle taha tekib vihma vari (just nimelt kaks eri sõna). Mäe allatuulekülg jääb vihmale varju,» selgitas Post.

Pikaajalise aastasummana sajab aga saartel ja rannikul veidi vähem ja 50–60 kilomeetri kauguselt rannikust on omakorda Eesti sajumaksimumi vöönd.

Pilvede vaatlemine maapinnalt pole Posti sõnul enam nüüdisajal päris teadus.

«Pilvede vaatlemine ongi pigem nagu hobi,» lisab Post. «Pilvedel on kümmekond põhiliiki ja see klassifikatsioon pärineb aastast 1802.» Alaliike on suisa sadu.

Nüüdisteadus tegeleb vaatlemise asemel pigem nende mõõtmisega.

«Tavalisim pilveteadus vaatleb pilvi ülalt alla,» seletab Post. «Seda tehakse satelliitidelt, mõõdetakse ka mikrofüüsikaliselt, millest pilved koosnevad. Selleks lennatakse ka pilve sisse.»

Tulles tagasi alguse juurde: rünkpilv areneb päeva jooksul kõrgemaks, seda muidugi juhul, kui atmosfääris jagub niiskust.

Alumine piir jääb poole kilomeetri või näiteks kahe kilomeetri kõrgusele, ülemine piir aga kasvab ja juba pärastlõunaks võib sellest saada rünksajupilv.

Rünkpilved on kõige paksemad ja võivad hõivata alt üles terve troposfääri.

Erinevad cumulus’ed ongi sellised pilved, mida iseloomustab vertikaalne areng ehk kasv ülespoole. Kui maa lähedal on oluliselt soojem kui kõrgemal, tekivad vertikaalsed õhuvoolud ja nii ka cumulus’ed, mida on mitut eri sorti.

Teiste pilvede puhul on õhuvoolud pigem horisontaalsed, ehkki väikese horisontaalse tõusuga.

Esmaspäeval Posti juures pilvi vaadates pakkus ta, et cumulus seekord ei kasva, vaid pigem kahaneb. Niiskust oli vähevõitu, nagu soojustki.

Kõige kõrgemate pilvede, kiudpilvede alumine piir on juba 6–12 kilomeetri kõrgusel.

Pilvi asub veelgi kõrgemal stratosfääris ja mesosfääris, aga neid me tavaliselt maapinnalt ei näe.

Ehkki pilvede vaatlemine pole enam suurem asi teadus, pakub see suviti tõelist esteetilist mõnu ja eks Postilgi ole pilvevallas oma lemmikud.

«Rünksajupilv areneb tavaliselt ülespoole, nagu lillkapsas,» räägib ta. «Aga mõnikord tekivad rünksajupilvede alla sellised nisataolised moodustised – selmet areneda ülespoole, areneb pilv hoopis allapoole. Eestis esineb seda väga harva. Minu teada pildistati säärane pilv üles viimati eelmisel suvel.»

Tegu on cumulonimbus mammatus’e ehk rinna- või udarpilvega.

Just madalal asuvate kihtrünkpilvede ehk stratocumulus’te seast leiab kõige sagedamini läätsekujulisi pilvi ehk stratocumulus lenticularis’eid.

Just sellised pilved moodustavad iseäranis kummalisi vorme. Miskipärast kiputakse sageli UFOsid nägema just piirkondades, kus esineb rohkem ka lenticularis’eid.

Madalad pilved igavaimad

Üldiselt on aga kõige madalamale ulatuvad pilved igavaimad, sest siis on taevas sageli kaetud lihtsalt halli pilvemassiga, kust võib ka lõputult jahedat vett tilkuda. Kihtpilved võivad ulatuda ka maapinnani.

Aastaajati on ka pilved erinevad – ilusad rünkpilved on sooja aja pilved, tüütud kihtpilved painavad meid pigem teistel aastaaegadel. Kui vihma sajab, saab kihtpilvest aga kihtvihmapilv.

«Kui kusagil on jälle pilvepiltide võistlus, siis tavaliselt selliste pilvede fotosid keegi ei saada,» lisab Post.

Lisaks kõrgel asuvatele kiudpilvedele, all tolgendavatele kihtpilvedele ja ilusatele rünkpilvedele on veel ka keskmised pilved ehk kõrgrünk- ja kõrgkihtpilved.

Neid on üsna keeruline alumistest ja ülemistest pilvedest eristada.

Post pakub välja, alumised pilved on tavaliselt paksemad, sestap ei näe sealt ka päikest läbi.

Keskmised pilved töötavad aga nagu mattklaas, läbi mille kumab ka päikest.

Ülemistest pilvedest aga paistab päike läbi päris selgesti, lisaks võivad nendega kaasneda halonähtused.

Kümme põhiliiki

Ülemised pilved, mille alus on kõrgemal kui 6 km

•    I kiudpilved cirrus

•    II kiudrünkpilved cirrocumulus

•    III kiudkihtpilved cirrostratus

Keskmised pilved, pilve alus on 2–6 km kõrgusel

•    IV kõrgrünkpilved altocumulus

•    V kõrgkihtpilved altostratus

Alumised pilved, mille alus on madalamal kui 2 km

•    VI kihtrünkpilved stratocumulus

•    VII kihtpilved stratus

•    VII kihtvihmapilved nimbostratus

Vertikaalse arenguga (konvektsiooni-)pilved

•    IX rünkpilved cumulus

•    X rünkvihmapilved cumulonimbus

Allikas: Piia Post

Tagasi üles