Esivanemate ütlemised paistavad täppi minevat. Kuiv ja palav lõikuskuu (august) pidi ennustama pikka külma ja sügava lumega talve. Äikeseline august tähendavat tuisku talve teises pooles.
Tihased ennustavad kevadet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõnes mõttes: kuidas suvi, nõnda talv. Suvel valitses meie kohal võimas kõrgrõhuala põuaga. Nüüd talvel on sama, pakasega. Kui hoolega otsida, leiab kokkulangevusi veel.
Praegu sooviks küll selle võimuhaaraja lagunemist. Märgid juba viitavad ilmamuutusele. Taevas ei ole päeval enam sinine, vaid valkjas, öösel näeb vaid mõnda tähte läbi nõrga pilvekihi. Päike ja kuu on mõlemad kahvatuvalged. Nädala algul ilmunud kõrged kiudpilved tihenevad nüüd kõrgkihtpilvedeks.
Eile ja üleeile võis taevas näha lennukijutte ja päikese kõrval helendust ehk sapikesi, mis näitavad õhuniiskuse järkjärgulist suurenemist. Samal ajal aga puhuvad idatuuled nii maapinnal kui kõrgustes. See näitab külma õhu jätkuvat edasiliikumist lõunasse. Madalad õhutemperatuurid tõendavad seda.
Nädalavahetusel ja uue nädala algul püsib pakaseline ilm. On ju täiskuu, pealegi libiseb üle Eesti kõrgrõhuala kese. Nädala teises pooles annab külm loodetavasti järele.
Külmast ilmast hoolimata on õhus aimata kevade märke. Päevaste miinuskraadide kiuste katuseräästad päikeses tilguvad ja teedele tekib lumesulamisveest libedus. Rohukõrred ja puutüved on hakanud lund vihkama. Seda näitavad puude ümber tekkinud lumelohud. Seda juhtub ainult kevadel. Tihaste laulgi on hooti lõbusam.
Pakase valitsemisel on niikuinii varsti lõpp, kannatame veel