Karm talv jätab veekogud ummuksisse

Seitsme aasta eest toppisid vabatahtlikud eesotsas Tõstamaa mehe Aare Sutiga Tõhela järvel jääaukudesse pilliroogu, et hapnikku jää alla juhtida. Tol aastal järv ummuksisse ei jäänud, aga jää polnud nii paks kui tänavu. Foto: Henn Soodla

Veebruari lõpul ja märtsi algul võivad sageneda veekogude talvise ummuksisse jäämise juhtumid, millega kaasneb kalade suremine, kuid mõned kalad taluvad hapnikupuudust hästi.

«Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku enamikel juhtudel kogu ummuksis veekogude kalastik,» ütles Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti. «Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle.»

Enamasti saavad kannatada kõige levinumate liikide - särje, ahvena ja haugi - noorkalad. Tegemist on kiiresti taastuvate liikidega ja mõne aasta pärast võib järvest jälle leida tüüpilise kalastiku – kuni järgmise suremiseni.

Veekogude talvine ummuksisse jäämine on paraku looduslik protsess, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt. Sellest on soovitav teavitada keskkonnaametit, kus hinnatakse veekogu seisundit ja arvestatakse seda edasiste otsuste tegemisel.

Eesti veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Ühe ohustatud veekogude rühma moodustavad paljud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad (sügavus 1 m piires) rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.

Ummuksisse jäämisel on mitmeid põhjusi. Kui hapnikuvahetust takistab jää, veevahetus jõgede kaudu on soikunud ja vetikate fotosünteesi takistab jääl olev paks lumi, siis jäävad järgi vaid hapnikku tarbivad protsessid.

Ummuksisse jäämise tulemusena käivitub veekogus mitmeid isepuhastuslikke protsesse. Suureneb zooplanktoni osakaal, sest kalamaimud on hukkunud. Zooplankterid omakorda toituvad mikrovetikatest ja tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning mõneks ajaks järve üldise seisundi paranemine. Kalastiku taastumisega taastub selles veekogus ka normaalne toiduahel ja kui nende muutuste järel ei jää järve piisaval arvul röövkalu (haug, koha), saab neid juurde asustada.

Leevendamisest tulu pole

Ummuksisse jäämise leevendamiseks on kasutatud mitmeid võtteid, millest levinumad on jää lumest puhastamine ja jäässe aukude raiumine.

Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungiva valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad ja taimed fotosünteesima ja hapnikku tootma. Selleks aga peab jää pind olema pidevalt puhas ja jää läbipaistev, muidu ei jõua valgus taimedeni.

Jäässe aukude raiumine ilma vee aereerimiseta aga mingit suuremat kasu ei anna, sest augud külmuvad kiiresti ja nende leevendav mõju on tühine. Aereerimist soovitatakse eraveekogude omanikele, kellel sellised võimalused lähedalt võtta ja kulutused kontrolli all.

Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud siiski vähetõhusaks ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaegusest on kindlasti humaanne tegevus, aga majanduslikku tulu sellisest tegevusest pole loota.