Ornitoloogid Jaanus Aua ja Olav Renno on seda meelt, et tänapäevane euroopalik põllumajandus on keskkonnavaenulik ja hävitab Eesti liigilist mitmekesisust.
Ornitoloogide väitel hävitab nüüdisaegne põlluharimine loodust (1)
6. oktoober 2016, 11:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Asjad on palju hullemad kui Vene ajal, mil, jumal tänatud, ei olnud tootmisressurssi keemias,» ütles Olav Renno (pildil). «Põllumajanduse kemiseerimine oli toona väga viletsal järjel, tänu sellele oli loodus rikkam. Nüüd oleme jõudnud selleni, et putukatõrjet tehakse vilja kasvamise ajal kaks korda: esmalt orasele ja siis enne pea loomist. Seega tapetakse kõik putukad, alates pisikestest lehetäidest ja lõpetades lepatriinudega.»
Põldpüüd surevad välja
Ornitoloog ütles, et lehetäide puudumise tõttu kaovad näiteks põldpüüd ehk nurmkanad. «Nurmkana tibud söövad esimese nädala jooksul peaaegu ainult lehetäisid, paraku neid enam ei ole. Putukapuudus valitseb ka nendes metsades, kus tehakse kahjuritõrjet, ning metsise ja tedre perekonnad jäävad toidupuudusesse. Samal ajal söövad neid linde nugised ja kährikkoerad, kelle arvukus on liiga suureks kasvanud. Tedretibud hakkavad lendama nädalavanusena, aga enne seda nuhitakse nad välja ja süüakse ära,» kõneles Renno.
Ta rääkis, et laanemetsadesse on jõudnud melioratsioon ja metsise pesakonnad ei saa enam üle veega täitunud kraavide ega leia piisavalt marju. Rukkiräägu pesad aga langevad niitmise ohvriks. «Tuletage meelde, millal kuulsite viimast rukkirääku. Mina kuulsin mullu,» kõneles Renno.
«Kui kultuur edeneb, siis loodus käib alla. Minu arvates on loomariigi tulevik meil väga tume,» sõnas ta.
Olav Renno märkis, et kaks aastat tagasi nuputas põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet välja preemia selleks, et jäetaks põllupeenraid, mis on elu mitmekesisuse säilimiseks väga kasulikud. Paraku ei meelita seegi põllumeest, sest kasulikum on teravilja kasvatada.
«Inimene oma ahnuse ja maksimaalse kasumitaotlusega on ka meil looduse ära rikkunud. Varsti jõuame samale tasemele, nagu on Inglismaa, Prantsusmaa ja Holland, kus makstakse preemiat põldude harimata jätmise eest,» lisas Renno.
Sood on viimane tagala
Ka ornitoloog Jaanus Aua tõdes, et taimekaitse- ja putukatõrjevahendite ning väetiste rohkus ja kättesaadavus on Eestis praegu tunduvalt suurem, kui oli 25–30 aastat tagasi. Seega on ka nende mõju loodusele suurem.
«Ei ole saladus, et kui monokultuursetelt põldudelt kaovad umbrohi ja putukad, lahkuvad sellest piirkonnast ka umbrohuseemnetest toituvad linnud, putuktoiduliste lindude pojad surevad aga lihtsalt nälga. Ei ole ju saladus, et meie põllumajandusmaastikelt hakkavad kaduma nurmkana, rukkirääk ja põldtsiitsitaja, märgatavalt on vähenenud lõokese ja kiivitaja arvukus, kusjuures koovitaja arvukuse vähenemine hakkab meil võtma juba katastrofaalseid mõõtmeid. Ja need on ainult mõned näited. Euroopalik põllumajandus on küll efektiivne, kuid oma agressiivsuses üsna keskkonnavaenulik,» ütles Jaanus Aua.
Euroopas käib rohepesu
Loomaökoloog Jaanus Eltsi andmetel on Eestis põllulinnuindeks, mis on terve hulga liikide seisundi kohta käiv koondnäitaja, selle sajandi jooksul kahanenud ligikaudu 25 protsendi võrra.
«Paralleelselt arvukuse kahanemisega leiab aset koosluste liigirikkuse kahanemine, see tähendab majandamise suhtes tundlikumad liigid hääbuvad ja lõpuks võib suurele lagedale põllule alles jääda vaid põldlõoke,» nentis Elts.
Tema andmetel näitab enamik rahvusvahelistes eelretsenseeritavates teadusajakirjades ilmunud uuringuid, et Euroopas käib rohestamise asemel rohepesu, mis tähendab, et keskkonnavaenulikku tegevust esitatakse üldsusele positiivsena. Põllumajanduse keskkonnatoetustel on sellistele tegevustele kulutatud rahasummat arvestades elurikkuse säilitamisele marginaalne mõju.
«Erandiks on vähesed juhud, kui kasutusele on võetud meede, mis lähtub konkreetse liigi ökoloogilistest nõudmistest. Üldiselt soodsam mõju on tuvastatud ka mahetootmisega aladel. Enamik üldistest, kogu loodust toetavatest meetmetest on vähetõhusad, sest need püüavad olla kasulikud paljudele korraga, sellist asja looduses aga üldjuhul püsivalt olla ei saa,» selgitas Elts.
Praegused põllumajanduse keskkonnatoetused on tema hinnangul kujundatud selliseks, et need häiriksid tootjat võimalikult vähe. «Nii on olemuslikult võimatu, et need meetmed avaldaksid kõrgematele loomadele soodsat mõju, sest efektiivne ja intensiivne põllumajandus ongi ju probleemide allikas. Näiteks taimeribade jätmine aktiivses kasutuses sõiduteede äärde meelitab loomad sinna kõige saastunumasse koridori, kust vales suunas väljaminek tähendab võimalikku kokkupõrget sõidukiga. Pealegi niidavad neid servi osaliselt hoopis teehooldefirmad.»