/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)
/nginx/o/2008/06/14/49446t1h7492.jpg)
Tänavu pannakse viieteistkümnele Eesti viigerhülgele GPS-seade, et uurida nende talvist levikut. Lisaks võib see anda aimu tuuleparkide mõjust hüljeste populatsioonile.
15 hüljest saavad GPS-seadmed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuna viigrid on meil päris omad ja kohalikud, siis tahame sel aastal panna viieteistkümnele viigerhülgele peale GPS-seadmed,» avaldas hülgeuurija Ivar Jüssi tänavused plaanid.
«Eesmärk on vaadata Liivi lahe ruumilise planeerimise seisukohalt, missugused on kõige tundlikumad alad, kus on kõige rohkem elusloodust ja kus võivad tekkida kõige suuremad konfliktid,» rääkis Jüssi Euroopa Liidu ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahastatud projektist.
Nimelt annaksid uurimisandmed aimu, kuidas võivad tuulepargid mõjuda viigrite populatsioonile.
Suurem osa loomadest varustatakse seadmega kevadel ja ülejäänud sügisel, sest suvel on nad avamerel ja neid ei saa lihtsalt kätte.
Jüssi rääkis, et tarvis on täpsemalt uurida, kus viigerhülged talvituvad. «Talvisest levikust teame natuke liiga vähe ja märgised peaksid ära näitama, kus loomad paikseks jäävad,» rääkis ta.
Praeguste teadmiste järgi on nende suvine puhkeala Väinameri ja toitumisalad ulatuvad Ruhnu ümbrusest kuni Läti rannikuni välja. Läbi Suure väina käib väga regulaarne liiklus.
GPS-seadmed hüljestel pole uus asi. Nende liikumisteid on niiviisi uuritud juba aastaid, ent hallhüljestele tänavu GPS-seadmeid ei panda.
«Seda projekti pole mõtet jätkata, kuna nad ujuvad üle Läänemere igal pool ringi, ja teisalt on soomlased ja rootslased omalt poolt pannud hallhüljestele üsna palju GPS-seadmeid,» rääkis Jüssi.
Ta märkis, et kuigi eelmisel aastal loendus mõneti ebaõnnestus, ei tohiks viigrite arvukusega praegu suurt muret olla. Viigreid peaks olema tuhande kandis, kuid tõest arvu on väga raske saada. Hallhülgeid loendati mullu kevadel 3500.
2008. aasta jäävaba talv mõjus viigerhülge populatsioonile laastavalt, mullu jätkus jääd aga pikaks ajaks ning ka see talv pole kehvade killast. Viigerhülged vajavad jääd poegimiseks.
«2008 oli täiesti erandlik talv, kuna jääd polnud praktiliselt üldse. Aga nüüd on Väinameri täiesti jääs, ka Liivi lahe põhjaosas on jääd piisavalt ja see tundub olevat stabiilne,» rääkis Jüssi.
Jüssi möönis, et üks kehv talv ei tee mitte midagi hullu, kuid kui soojasid talvesid on järjest ja noort põlvkonda peale ei kasva, läheb asi problemaatiliseks. «Ehk jää kestab veel kuu aega, sest neil on seda vaja kuni märtsi lõpuni,» avaldas ta lootust. Hülged hakkavad poegima umbes kahe nädala pärast ja nii viigrite kui hallhüljeste poegimise kõrghetk saabub veebruari lõpus.
Kui ilmastikuolud välja jätta, on viigrite ja hallhüljeste suurimaks ohuteguriks hukkumine kalapüünistes.
«See on otsene suremus. Täpselt ei tea keegi, kui palju seda on, sest neid arve on raske kalameestelt kätte saada, aga hinnanguliselt maksab lõivu paarkümmend viigrit ja paarsada hallhüljest populatsioonist,» rääkis Jüssi. «Seda vaid Eestis, sest Läänemeres kokku hukkub püünistes arvatavasti ligi tuhat hallhüljest aastas.»
Kolmas oht on merereostus ja keskkonnamürgid, mille mõju olevat viimase paarikümne aasta jooksul järjepidevalt vähenenud.