Eestlased uurivad Antarktikas ilma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vaade Aboalt lääne poole. Uurimisjaam asub Baseni nunatakil rohkem kui 250 meetrit ümbritsevast jääliustikust kõrgemal.

FOTO: Erakogu

Kuu aja eest sõitsid kaks eesti teadlast koos soome kolleegidega Antarktikasse Kuninganna Maudi maale, et uurida sealseid ilmaolusid. Seni pole karge ilm meestele liiga teinud.

Aboa peahoone. Tuult on mitme tormi jagu, ümbrus on valge ja horisont kadunud. Lipud püsivad veel mastides, kuid kohe-kohe võetakse maha.

FOTO: Erakogu

Timo Palo.

FOTO: Erakogu

FOTO: Repro



«Siia saabudes olid kõik ärevad – millises seisukorras on jaam pärast pikka üksiolekut?» meenutab Soome meteoroloogiainstituudi (SMI) teadur Priit Tisler meeleolu, mis valitses SMI uurimisjaama Aboale jõudmise eel.

Selles 1988. aastal ehitatud jaamas teevad tööd atmosfäärifüüsikud, lume- ja jääuurijad, geoloogid ning geodeedid. Tegutsetakse vaid lõunapoolkera suveperioodil ehk detsembrist jaanuarini – ülejäänud kümme kuud on jaam inimtühi.

«Kõik laabus üllatavalt sujuvalt. Lumi sai ära kühveldatud, diiselgeneraatorid tööle ning esimese öö saime veedetud juba soojas, puhaste linade vahel,» rääkis Tisler.

Ülipikk õhusõit

Ekspeditsiooni Aboale võtsid 25. novembril ette kümme teadlast ja teekond vältas seitse päeva. Kõigepealt lennati Kaplinna Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sealt edasi 4000 kilomeetrit Schirmacheri oaasi Ida-Antarktikas.

Täislastis raske lennuki maan­dumine libedale jäärajale ei valmistanud õnneks pilootidele raskusi. Edasi lennati pisema lennukiga tuhatkond kilomeetrit Aboale.

«Meie ülesandeks on kahe kuu jooksul panna üles hulk instrumente ning läbi viia meteoroloogilisi mõõtmisi,» selgitas kolmeliikmelise ilmauurijate töörühma juht Tisler.

«Ära võiks märkida näiteks kiirgusparameetrite mõõtmisi erinevate aluspinnatüüpide korral, aga samuti tuule ja temperatuuri vertikaalsete profiilide mõõtmisi, kasutades selleks kümne meetri kõrguseid maste,» lisas teadlane.

Pääsemaks veelgi kõrgemale, on kasutada akustiline sondeerimisjaam ehk sodar ja teadusliku aparatuuri tõstab enam kui kilomeetri kõrgusele tsepeliini meenutav punane õhupall. Sellega tegeleb ainuisikuliselt Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorant Timo Palo.

«Timo on kogenud uurija ning teda palgates on kõvasti vedanud,» kiitis Tisler.

Lisaks on kaasas raadio teel juhitavad ja mõõtmisvahenditega varustatud lennukid, mis suudavad samuti tõusta rohkem kui kilomeetri kõrgusele.

Igal õhtul saunas

Sõnast «esmakordne» kinni haarates tuleks ära mainida, et esimene inimene, kes 27. jaanuaril 1820 Antarktise mandrit oma silmaga nägi, oli Saaremaal sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Ja kuigi Eestil pole Antarktikas kunagi oma uurimisjaama olnud, on meie teadlased uurimisprogrammides usinalt kaasa löönud.

Praegusest kümneliikmelisest ekspeditsioonist on pooled teadlased, kes uurivad ilma, jääd ja lund ning suvel moodustuvaid järvi. Teise poole moodustavad logistika inimesed, näiteks arst, mehaanik, kokk jne, kes kannavad hoolt igapäevaste rutiinsete toimingute eest. See tähendab mootorsaanide hooldamist, jäätmete konserveerimist, elektri, vee ja sooja tagamist.

Nagu korralikus Soome jaamas ikka, on olemas saun, mis igal õhtul kasutuses. Aega aitavad viita filmid, väike raamatukogu ja tagasihoidlik internetiühendus. Näiteks jõulude ja aastavahetuse vahel toimus Aboal Antarktika lühi-, dokumentaal- ja animafilmide festival.

Kuigi Antarktikas on praegu polaarpäev ja päike paistab kogu aeg, on öösiti jahe. Seetõttu olevat, eriti lumesaaniga sõites, väga tänuväärt asi sulejope.

Korralikud kindad, saapad ja gore-tex-materjalist püksid kaitsevad kümne miinuskraadi eest. Eestiga võrreldes ei tundugi külm väga krõbe, kuid peamine külmatekitaja on seal kuni 36 m/s puhuv tuul ja sellega kaasnev tugev lumetuisk.

Fotomodellist pingviin

Kuna jaam on sisemaal, pole teadlased Antarktikale omaseid loomi eriti kohanud, üksnes kaljudel elavaid lumi-tormilinde. Ent ükskord, pärast kuuetunnist mootorsaani taltsutamist ja 160 kilomeetri läbimist, käidi ära ka rannikul. See tasus ära, kuna õnnestus näha üheksaliikmelist Weddelli hüljeste seltskonda.

«Tundus, et meie ei pakkunud neile absoluutselt mingit huvi ning jätsime nad täiesti külmaks,» muigas Tisler. «Kui olime ametis delikaatsest kaugusest hüljeste imetlemisega, ilmus järsku ei tea kust üksik imperaatorpingviin. Tundus, et tegemist oli linnuriigi kõige uudis­himulikuma isendiga, igatahes sai temast lisaks ka kohe kindlasti üks Kuninganna Maudi maa kõige rohkem pildistatud pingviin.»

Ekspeditsioon naaseb Soome veebruaris, ent tagasisõit sõltub täielikult ilmast. «Ei tohiks unustada kohalikku Murp­hy seadust, mis siin on tuntud lihtsalt A-faktori (kohalikest oludest tulenev takistus – toim) nime all,» naeris Tisler.

Tagasi üles