Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/02/17/314663t1he2e5.jpg)
/nginx/o/2010/12/10/482099t1ha69d.jpg)
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi sünoptik Merike Merilaini sõnul ei ole tiheda lumesaju põhjuseks enam nn järve-efekt, vaid erakordselt jõulised tsüklonid.
«Pole siin enam mingit järve-efekti, s.t. avatud merelt puhuvat tuult, mis kannab mandrile mere kohal tekkivaid madalaid lumepilvi,» rääkis Merilain Postimees.ee´le.
Tema sõnul oli nii Monika kui Scarletti järgi nimed saanud lumetormide näol tegemist erakordselt jõuliste tsüklonitega, mille piires kohtusid kaugetelt lõunalaiustelt pika teekonna vältel kaasa haaratud soe õhk - mõlemad tsüklonid alustasid teed Atlandi 40. laiuselt - ning põhjalaiustel kogunenud külm õhk.
Mõlemad tsüklonid saavutasid Merilaini sõnul pea kogu Euroopat haarava mõõtme ning püsisid aktiivsena neli-viis ööpäeva.
Lõuna-Euroopat laastasid sel ajal paduvihmad ja tugev tuul. Venemaa katastroof jäävihma näol oli Merilaini kinnitusel samuti Scarletti teene.