Hoolimata hiljutisest käredast külmast ja maad katvast lumevaibast, võttis «Sakala» seenetoimkond kolmapäeval, 1. detsembril ette metsaretke, mis lõppes maitsva praega.
Külm seenelkäiku luhta ei ajanud
6. detsember 2010, 08:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistagi ei läinud me sea kombel lumes tuhnima, lootes selle alt midagi leida. Meid provotseeris fotograaf, kes tõi novembri lõpu kõige külmemal hommikul toimetusse puu küljes toretsevate seente pildid.
Tegu oli lehtpuudel kasvava puidu-sametkõrgesega, mida võib sooja ilma puhul leida sügisest kevadeni. See seen elab kerged miinuskraadid üle ja kasvab õhutemperatuuri tõustes edasi.
Karmid ilmaolud
Külma ilma seeni — olgu need söödavad või mitte — sirgub soodsates tingimustes teisigi. Süüa passib näiteks aasta ringi, kuid eriti hilissügisel ja talvel kasvavat austerservikut ning peamiselt plusskraadidega kulgeval talvel võib jaanuarini leida tigupanelli.
Seega pole detsembris seenelkäimises midagi enneolematut, aga enamasti minnakse selle mõttega metsa sooja hilissügist meenutavatel päevadel.
Sedapuhku olid ilmaolud karmid: Viljandi ilmajaama andmete järgi oli ööpäeva miinimumtemperatuur alla nulli laskunud üheksal päeval järjest. Seejuures oli kuuel päeval miinimum alla kümne külmakraadi ning ulatus kuu eelviimasel hommikul koguni —21,9 kraadini.
Ega fotograafi nimetatud leiukohas Halliste vallas soojem olnud — oli ehk isegi pakaselisem. Aga et ilm polnud vahepeal sulale läinud, ootasid seened kindlas leiukohas «sügavkülmas».
Keset karget talvemaastikku jõudsime eile teeäärse võsastikuni, kus ühel laguneval puutüvel troonisidki puidu-sametkõrgesed. Külma oli kuue kraadi ringis. Sügisest sündinud talv oli oma mõju ilmselt siiski avaldanud: ilusa seenekobara kübarate tavapärane mesikollane ja oranžikaspruun toon oli tõmbunud punakaks.
Kuid kahtlust ei tekkinud, need olid tõepoolest puidu-sametkõrgesed, hea maitsega söögiseened, mis kupatamist ei vaja! Lisaks paarile suurele pundile oli puidu pinnalt nina kergitanud veel hulk pisikesi, kuid külm oli nende arengule lõpu teinud.
Kui tavaliselt on neid seeni lihtne noaga lõigata või näpuga murda, siis külmunud puidu-sametkõrgestega tuli pisut vaeva näha. Terava noaga toksides ja nüsides ning kätega kangutades saime saagi kätte.
Meeli erutav roog
Tunnike hiljem jõudsid veel pooleldi külmunud kübarakandjad toimkonna kööki. Kokaks kehastunud reporter Kaie Mölter otsustas seened sooja veega üle valada, et puidupuru lahti tuleks.
«Mõni väiksem muutus pehmeks: küllap oli külm neile ikka liiga teinud. Seevastu suuremad, mis olid kobaras koos, tundusid sulamise järel täiesti värsked,» lausus ta.
Fotograaf Elmo Riig seiras puidu-sametkõrgeseid küll veidi umbusklikult, aga möönis siiski: «No kui need marinaadi panna, saaks hea sakummi.»
Toimkonna otsus jäi muutmata: jalad ära lõigatud — vintskuse tõttu pole neid kombeks süüa —, rändasid puidu-sametkõrgesed pannile.
Kaie pani parajalt õli, puistas natuke soola ja pitsitas lõpuks sidrunist piisku peale. Vähem kui kümne minuti pärast tunnistas toimkond talveseeneprae valminuks.
Aurav seenekübar rändas kahvliharude otsas suhu. «Mmm kui mõnus!» tunnistasin rõõmuga. Eks andnud maitsele oma nüansi ka teadmine, kui haruldase roaga tegu oli.
Tõsi küll, fotograafile poseerides sai sidruniga veidi liialdatud ja mõni suutäis maitses ülemäära hapukas.
Fotograaf Elmo söandas õige pisut proovida ja tähendas, et on siiski harjunud kõigile teada-tuntud kübarakandjatega, mida korjatakse tavalisel seenehooajal.
Kokk Kaie nentis, et sidrunimahla sai tõesti paljuvõitu, aga üldiselt võis tulemusega rahule jääda. Tema sõi seeni värskelt röstitud kukliga.
«Puidu-sametkõrges on maitsev, seda võib kukeseenestki paremaks pidada,» lisas ta.