Vereta jahil tabati hunt ja karu

Alo Lõhmuse tabamus 2001. aasta «Vereta jahilt» Foto: Alo Lõhmus

Eelmisel nädalavahetusel tegid fotograafid Väätsa metsades esimest korda proovi, mis tunne on pidada «Vereta jahti» sügisel. Saak oli rikkalik karudest ja huntidest tõukudeni välja.

Korraldaja, Eesti Loodusmuuseumi peazooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt hindas reedest pühapäevani kestnud sügisjahti õnnestunuks.

Tavaliselt on piltnikud suundunud fotojahile mais, aga tänavu tegid esimest korda proovi sügisestes tingimustes, mil päev on palju lühem ja pildistamisaega vähem.

Karu võttis metsas käimise isu

Et praegu peaks olema põdral jooksuaeg, pööraski 25 piltnikku rohkem tähelepanu sellele loomale. «Ega jooksuaega eriti märgata olnud, aga igaüks võis ka pildistada, mida soovis,» sõnas Hunt.

Hunt näiteks soovis saada pildile nimekaimu ja seda mitte ainult ühise nime tõttu, vaid ta polnud lihtsalt ammu enam hundiga kohtunud. Soov läks ka täide.

Kui Hunt oli kaks tundi puki otsas passinud, näitas end kaugelt üks võsavillem. «Poole tunni pärast hakkas pilte ka saama,» lausus ta. «Oli üks kevadine hundikutsikas.»

Veerandsaja jahilise saak oli rikkalik. Hundi teada püüdsid nende kaamerasilmad kinni põtru, kitsi, rebaseid, kiile, mõne tõugu, metsise, sabatihase.

Ainsana õnnestus kohata karu paidelasel Mallor Malmrel. Juhtus see õhtusel ajal, mil päike oli loojunud ja väljas üsna hämar. «Kui ta kraavist välja astus, tegi ta väga karu häält ja seda polnud üldse mõnus kuulata, vahemaa võis olla 70-80 meetrit,» meenutas ta.

Mesikäpp polnud Malmret veel märganud. Malmre jõudis maha kükitada ja hakkas enda poole astuvat karu jälgima. «Kui tegin pildi, kuulis ta seda, hüppas teel ühest autorööpast teise ja vupsas metsa,» ütles ta. «Jäin paigale ja palusin, et sõbrad mu metsast ära viiksid, mul kadus igasugune soov sealt läbi minna.»

Et oli hämar, siis Malmrel karupildist näitusefotot välja ei tulnud.

Karuga ei kohtunud Malmre esimest korda. Üle-eelmise aasta kevadel nägi ta samuti Väätsa metsades emakaru kolme pojaga. «Kohtusin karuga nüüd küll teist korda, aga karuhirm pole kusagile kadunud,» tunnistas ta.

Kus pilte näeb?

Lisaks karule nägi Malmre seakarja, mis ületas suuremat kraavi, emis lasi pojad kõige ees üle. Tal õnnestus pildistada ka põtru. Nägi, kuidas raiesmikul piiras põdrapull emast, ja sai pildile pulli, kes näris rahulikult taimi, kuigi märkas, et keegi teda jälgib.

Selle viimase pildi valis Malmre näitusele, mille tarvis kõik jahilised ühe nädalavahetusel tehtud foto andsid. Praegu on näitus üleval Nahkmetsa jahilossis, kuid sinna huvilised seda vaatama ei pääse.

Tiit Hunt selgitas, et Nahkmetsast läheb näitus Riigimetsa Majandamise Keskuse peamajja ja siis juba umbes kolme kuu pärast Paide kultuurikeskusse.