Hiljuti said heade inimeste abil uue võimaluse räästast pesaga tänavale kukkunud pääsupojad. Tiheda liiklusega tänava ääres poe kohal on neil nüüd uus lillekorvist kodu, kus äge askeldamine käib.
Pääsupojad said uue võimaluse
21. juuli 2015, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel juhtub, et pääsukeste pesad räästa ja seina vahelt lahti tulevad ning alla kukuvad. Selle põhjus arvatakse olevat nii liigne niiskus kui kuivus – seda viimast ilmselt ei ole sel aastal mõtet kahtlustada. Inimese loomuses on soov aidata, heast tahtest piisas seegi kord – udusulepallid jäid elama.
Ajalehele andis vihje toreda loo kohta Valga linnavalitsuse heakorra vanemspetsialist Anne Vaigre. «Nii tore ja südamlik lugu, kirjutage sellest.» Lugu ongi armas: Karin Nurmsalu, kes Valgas Vabaduse tänaval lillekauplust peab, rääkis, kuidas ühel varahommikul töö juures aknast välja vaadates miski tema tähelepanu köitis.
Poepidaja märkas, kuidas inimesed üle tänava asuva kaupluse Knopka juures kõnniteel järjest seisatasid, vaatasid midagi nõutult ja siis edasi kõndisid. Ja nii juba mitmes mööduja. Hakkas naine siis ka lähemalt huvi tundma, mida nad seal vaatavad.
Avanevat kurba pilti nähes oli Nurmsalu ise ka esiotsa pisut nõutu. «Pääsukesepojad olid tee peal – tervelt kuuekesi: neli elas, kaks õnnetukest oli surnuks kukkunud.» Pesa oli Karini sõnul kukkudes nii purunenud, et vaid peotäis prahti oli kõnniteel. «Ei osanudki algul midagi teha,» sõnas Karin, kes tütar Sirly ja Knopka juhataja Kristiina Kikkasega linnukestele esmast abi püüdsid leida.
«Kuna oli veel üsna vara, korjasime linnupojad pappkarpi, kindad panime loomulikult kätte – on ju kuulda olnud, et linnuema ei taha poegi, kui neil võõras lõhn. Kaks tundi olid pojad meil siin lillepoes – seni kui mõtlesime, mida edasi teha.»
Naised proovisid kõikjalt abi küsida. «Loomade varjupaik oli varahommikul suletud. Sealt saime küll nõu keskkonnaametisse pöörduda, sealt omakorda loomaparki. Öeldi ka, et pange pesa kuhugi sinnasamasse üles. Muud ei jäänudki lõpuks üle, Kristiina läks ja ostis aiatarvete poest palmikiust rippkorvi, panime veel sammalt ja põhku veidi sisse, pojad ka sinna ja Tanel (Knopka töötaja – L. M.) viis pesa redeliga üles,» kirjeldas Nurmsalu.
«Pesa ei saanud küll räästa alla, kuid võimalikult kõrgele maja seina külge. Järgmised päevad veel vihma sadas ja me kõik muretsesime, et kas nad liiga märjaks ei saa, aga tundub, et ei ole hullu midagi,» lisas naine läbi akna vastasmaja seinal rippuvat lindude uut kodu vaadates.
«Praegu tundub küll, et päästsime nelja linnu elu, sest juba järgmisel päeval oli näha, et vanalinnud lendasid pesa vahet,» on naine siiralt rõõmus. «Alguses nad nagu ei julgenudki sinna korvi minna, tiirutasid niisama läheduses. Oleme nüüd juba poegi näinud uue pesa serval reas vaatamas ka. Vahel teevad seal sellist mürglit, et pesa kõigub ning päris kõva lärmi on sealt kosta.»
«No mida sa teed, kui leiad abitud linnud – ei saa ju päev aega läbi akna vaadata, kuidas nad tänaval hukkuvad. Mina küll ei saaks,» sõnas õrna hingega naine ja lisas, et argielu segavad need linnupojad nüüd kõvasti. «Ei saa enam töödki teha, kogu aeg vaatame oma kasvandikke vastasmaja seinal. Möödujad kindlasti juba mõtlevad ei tea mida – päev aega vahitakse aknast välja. Aga ise oleme nii õnnelikud. Vaata, vaata, pesa jälle liigub!»
Karini ja Sirly sõnul jääb neil nüüd vaid oodata, millal õnnetuse ajal alles udusulis olnud linnupojad pesast välja lendavad. Olgu loodusliku valikuga lood kuidas on, abivalmis naised on oma sekkumise pärast tõesti rõõmsad – mõnele nii vähe ongi vaja, et õnnelik olla.