Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuses toimunud seenenäitus koos seenetoitude degusteerimisega.
Seenelistel on tänavu metsas pidu
3. oktoober 2010, 21:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitusele toodi 144 liiki seeni, millest seeneroogadesse leidis tee vaid väike osa. Tänavune seeneaasta on helde olnud ja puravike-pilvikute kõrval tasub tutvuda vähem tuntud seentega, mis samuti meeldivaid maitseelamusi pakuvad.
“Seened on tänavu tulnud lainetena,” rääkis seenenäituse teejuht, Tihemetsa abimetsaülem Ivi Hiie. “Kõigepealt kukeseened, siis nädala jagu pilvikuid, järgmiseks puravikud ja riisikad.”
Puravik on delikatess
Puravikuaeg hakkab Hiie sõnutsi juba otsa saama, kuid alles nädalapäevad tagasi võis neid korvitäite viisi metsast välja kanda. Parima prae saab kivipuravikust, aga enamik muidki puravikke väärib korjamist. Erand on kibe ja nõrgalt mürgine sapipuravik, ettevaatlik peab olema ka punase jalaga puravike suhtes.
Vähem tuntud kirju puravik sarnaneb välimuselt kasepuravikuga, rebasevärvi palupuravik ja haavapuraviku moodi pomerantspuravik. Huvitavamaid eksponaate oli eelmisel aastal Eestist esimest korda leitud parasiitpuravik, mis kasvab männimetsas murukera peal.
Peale praadimise ja marineerimise soovitab Hiie puravikud õhukesteks liistakateks lõigata, nöörile ajada ja kuivatada. Kuivanud seened säilivad klaaspurgis, mille põhja võib panna veidi jämedat soola. Selline lisand on hea maitseaine jahvatatud kujul või tükikestena suppides.
Julgesti võib korjata riisikaid, mille valge piimmahl välistab nende segiajamise mürgiseentega. Ainus mürgine tegelane selles perekonnas on sooriisikas, mille mahl on ülejäänud riisikatest erinevalt värvitu ja vesine. Männi-, kase-, kolla- ja tõmmuriisikad vajavad kupatamist, mahedad porgand-, veri- ning kuuseriisikad kõlbavad söögiks värskelt. Vähem tuntud on must riisikas, mida sel aastal on nähtud hulgana koos kasvamas.
Riisikas on hea soolaseen, eriti maitsvad on männi- ja kaseriisikad salatis.
Pilvikutest sobivad paljud otse pannile, kibedamad liigid vajavad kupatamist. Kollased, tuhmuvad ja soopilvikud on hästi tuntud söögiseened, probleeme võib tekitada roheline kasepilvik, millega sarnaseks võib end maskeerida roheline kärbseseen. Viimasena nimetatul kukub rõngasloor ruttu ära, aga tupp jala alaosas eristab teda pilvikutest kindlalt.
Kuke- ja kännuseened pannile
Kukeseent tunneb arvatavasti iga seeneline, kuid hea maitsega on temaga sarnane narmasjate eoslehtedega narmikki. Vähe tähelepanu on saanud maitsev kollakas kukeseen, mis on tavalisest kukeseenest väiksem, õhem, pealt pruun ja oranžika jalaga. Toidule kaunistuseks võib panna kollast põõsataolist kuldharikut.
Söödavad on paljud kõrgesed, kupatades võib süüa külmaseeni.
Kindlasti ei tasu metsa jätta kännu- ega kitsemampleid, mis on head söögiseened ja kasvavad tavaliselt kobaras, nii et ühe kännutäiega on õhtusöök olemas. Ettevaatlik tasub olla tumekollase kuldmampliga, mis osale inimestest on hinnatud seen, kuid teistel põhjustab kõhuvalu.
Murumuna kõlbab süüa noore, valge ja seest tihkena. Tumedam ja krobelisem murukera ja nende sugulane maatäht seevastu pole söödavad.
Mittesöödavad, kuid kaunid
Seenekorvi ei sobi tuli- ja narmasnutid, väga mürgine on siid-narmasnutt. Loomulikult tasub eemale hoida kärbseseentest, mõni neist võib seenelisi eksitades olla ilma rõngata. Mürgiseen on tavavahelik, mis lagundab organismis punaseid vereliblesid. Voldilistest tindikutest, nuijalg-lehtrikest ja hobuheinikutest toitu valmistades tuleb meeles pidada, et neid koos alkoholiga tarbides tekivad organismis mürkained.
Metsas jalutades on huvitav tähele panna kõikvõimalikke puuseeni, taelasid ja käsnasid, mis võtavad väga omapäraseid vorme. Näitusel võis imetleda näiteks poolemeetrist kuusetaelikut, puitu roheliseks värvivat rohetiksikut ja hiigelsuurt põhjanarmikut.