Riik võtab korraga kaitse alla 40 orhideede püsielupaika

Balti sõrmkäpad Tartumaal Foto: Andres Ehrenpreis

Keskkonnaministeeriumis valminud määruse järgi võtab riik lähiajal kaitse alla 40 käpaliste ehk orhideeliste püsielupaika kokku ligi 900 hektaril.

Keskkonnaministeeriumis valminud määruse järgi võtab riik lähiajal kaitse alla 40 käpaliste ehk orhideeliste püsielupaika kokku ligi 900 hektaril.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Kadri Alasi sõnas, et numbrid tunduvad seetõttu suured, et liike on palju. «Kui tavaliselt määratakse ühe määrusega  püsielupaigad ühele või mõnele liigile, siis antud juhul katavad need püsielupaigad 22 liiki,» ütles ta.

Spetsiaalseid käpaliste püsielupaiku praegu Eestis moodustatud ei ole ning seni on neid taimi kaitstud erinevatel teistel kaitsealadel läbi nende elupaikade kaitse.

Põhjuseid, miks meie käpalisi peab kaitsma, on mitu. Üks oluline põhjus on nende dekoratiivsus ja sellest tulenev surve nende korjamisele ja ka kogumisele. Samuti on varasemal ajal käpaliste juuremugulaid korjatud ravimtaimena. «Ja kuna pikka aega ei osatud orhideesid seemnetest paljundada, siis seetõttu oligi loodusest korjamine ainus võimalus,» ütles Alasi.

Selle põhjusega käib käsikäes ka käpaliste aeglane paljunemine. «Meie tingimustes on üheks oluliseks väljasuremise teguriks ka taimede otsene hävitamine või kasvutingimuste rikkumine maade ülesharimise, muude mullatööde, metsatulekahjude tõttu. Lisaks inimesele armastavad käpaliste juuremugulaid ja risoome ka metssead,» rääkis Alasi.

Kuni 1,6 miljonit hektarist

Määruse eelnõu järgi võetakse kaitse alla kolm püsielupaika Harjumaal, kolm Hiiumaal, neli Ida-Virus, viis Jõgeva maakonnas, neli Läänemaal, neli Lääne-Virus, üks Põlvamaal, 11 Saare maakonnas, neli Tartumaal ja üks Valga maakonnas. Kokku läheb kaitse alla 878,38 hektarit.

Eelnõu seletuskirja järgi kaasneb püsielupaikade moodustamisega kohalikele omavalitsustele maamaksutulude vähenemine, kuna püsielupaikades moodustatakse sihtkaitsevöönd, kus hakkab kehtima täielik maamaksusoodustus. Näiteks Ridala, Muhu, Torgu, Lümanda, Õru, Mustjala, Puka, Jõgeva vald ja Tartu linn jäävad ilma 4000-5000 kroonist aastas.

68 protsenti püsielupaikadest on eramaal. Eelnõu seletuskirja järgi võib maaomanikel tekkida maade riigile müümise soov. Maa hind varieerub 10 000 kroonist hektari kohta kuni 1,6 miljoni kroonini hektari kohta. Suurima maa hinnaga püsielupaik on Harku vallas ning asub 2,8 hektari suurusel alal.

Seda, kui suur on tõenäosus, et omanikelt hakatakse maid välja ostma, ei osanud Alasi öelda. «Aga ilmselt mitte väga suur, kuna paljudes püsielupaikades on seal seni toimunud tegevused ka edaspidi lubatud. Paljud käpaliste püsielupaigad on just poollooduslikel kooslustel, mida tuleb hooldada ja omanikel on võimalus selle eest saada ka toetust ja see on maaomanikule pikas perspektiivis kasulikum, kui ühekordne müük,» sõnas Alasi.

Kokku 36 erinevat liiki

Eestis on kokku 36 liiki käpalisi, mis kõik on ka looduskaitse all. Neist 22 liiki on esimeses või teises kaitsekategoorias. Kaitsekategooriatesse määramise ja jagamise alused on paika pandud looduskaitseseadusega ja seda tehakse liigiekspertide ettepanekul.

Esimesse kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena. «Samuti liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline,» selgitas Alasi.

Teise kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu.

Olemas on ka kolmas kategooria, kuhu arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka. «Ja liigid, mis kuulusid esimesse või teise kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool hävimisohtu,» lisas Alasi.