Aednikud heitlevad metsiku loodusega

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Ainult pimedusega löödud linnainimesed räägivad vaimustunult metsiku looduse võludest. Kaugelt vaadates võib metsik loodus ju võluvana paista, aga katsu sa koos sellega elada!


Metsikut loodust kogevad oma aias pidevalt ka Räpina aianduskoolis aednikuks õppinud Milvi ja Neeme Murka, Jõgevamaal Luual asuva Murka talu perenaine ning peremees. «Need olid püramiidelupuud,» tutvustab Neeme Murka oma aias mitmel pool saarekestena kasvavaid alt paljaid ja üleval oleva koheva luuaga tuju heaks tegevaid elupuid.

«Kitsed pistsid need alt pintsli,» selgitab ta. «Kahju oli välja juurida, mõtlesime, et pügame puud alt päris paljaks.» Tulemus: vahvad elupuud ja need rahule jätnud metskitsed.

Projekti ja plaanita

Esimesel pilgul ei torka metsik loodus Murka talus silma: sissesõidutee ääres on kartulimaa asemele tehtud põõsaspark, kus teevad ilma hortensiad ja teised kaunitarid. Põõsaste taga on potipõllumaa: astrirividega palistatud kasvuhoonetes kasvavad kurk ja tomat, väljas natuke kurki, tilli, maasikaid ja supiporgandit.

Maja kõrval õitsevad pinnakatteroosid ja kobarroosid, nende lähedal kasvavad korduvalt viljuvad maasikad, mida pererahvas kutsub poolkuumaasikaks. «Siit saab maasikaid lume tulekuni,» kinnitab peremees Vormsi Ennult saadud ühest taimest võrsunud maasikapeenra juures, mis näeb välja nagu maasikamägi.

«Projekti ja plaani järgi pole meie aias midagi tehtud,» räägib Neeme Murka aiasügavusse kadudes. «Meil on nii, et nagu mõte tuleb, teeme selle teoks. Kui kohe mõnd asja ära ei tee, siis jääbki see tegemata ja järelikult polnudki hea mõte.»

Siinkohal on paslik küsida, kas tegu on peremehe või parajasti Luua arboreetumis tööl oleva perenaise aiaga. «Eks see ikka rohkem perenaise aed ole,» muheleb Neeme Murka. Ja mitte ainult: maja taga on Milvi ja Neeme viie lapselapse aed. Seal on liivakast, mängumaja ja väike vändaga kaevgi, mille peal kasvab kukehari, aga kus sees vett pole.

«Kui on maja, peab ka kaev olema,» naerab peremees ja märgib, et liiv kipub liivakastist väga kiiresti kaduma, sest lastel on ju palju veoautosid.

«Siin on jälle üks meie uitmõte,» ütleb peremees sirges rivis seisvate elupuude kohta. «Elupuude asemel oli varem tuhkpuuhekk. Aga see läks täitsa käest ära, kasvas niivõrd laiaks. Mõtlesime, et meil istutusmaterjali on, ning siis polnudki muud kui saag kätte ja tuhkpuu maha.»

Kuidas teha saar kenaks?

Maja taga kõrguvad võimsad tammed, mille alla Milvi ja Neeme Murka tegid turbaaia. Seal kasvavad näiteks rodod, pukspuud ja jõhvikad. Kõik peenrad on piiratud puunottidega.
«Ei neist puudust ole, mets on ju tuulemurdu täis,» räägib peremees.

«Nurgaga notte on kah küllalt.» Vahetevahel jätab ta mõne ahjupuu lõhkumata, sest see sobib hästi peenra nurgaks.

Tammede naabruses kasvavad saared, mis peremehele eriti ei meeldi. «Ega saar ilus puu ole,» põhjendab ta. «Kevadel lehtib hilja ja sügisel lähevad lehed vara ära.»

Peremees ja perenaine tegid oma saared aga nägusamaks: nad istutasid nende ümber kukeharja ja mägisibulad. Nüüd jäävad silma need mõnusad madalad taimed, mitte saared.

Silma jäävad ka parajalt pihku mahtuvatest munakividest laotud kõrged aiapostid. «Siin oli üks raudtoru püsti ja proual tuli idee, et selle ümber on vaja aiapost laduda,» muheleb peremees.
Seguga ta mässama ei hakanud, ostis hoopis jupi üsna suure silmaga aiavõrku ja ladus posti selle sisse. Siis vaatas, et üks post on kuidagi imelik ja tegi teise ka.

Eelmisel suvel mässas seguga aga perenaine. «Näete, kui uhke linnusuplusnõu,» näitab peremees kase all olevat suurt lehte-kaussi. «Meil jäi betooni üle ja Milvi tegi sellest kausse ja istutusnõusid.»
Sellise kausi tegemine on imelihtne: kuhjake kokku väike hunnik liiva või kruusa, pange sellele rabarberileht ja valage betoon peale. Tulemus on väga efektne. Ka peremees ei uskunud, et lehe muster nii hästi välja joonistub.

Murkade 0,7-hektarilises valduses tahapoole liikudes torkab üha enam silma, et perenaisele meeldivad tageetesed ja tageetestele meeldib perenaine, sest need kümnete meetrite kaupa istutatud lihtsad lilled õitsevad rikkalikult.

«Milvi hobi on hostad ja astilbed,» märgib peremees. Tema hobi on näiteks aiamööbel, vanadest piimanõudest meisterdatud grillid, maakividest suitsuahi ja väliköök – kõik oma kätega tehtud.

Endale ikka teed

Jõuame jälle metsiku looduse juurde: peremees näitab pikka jugapuuhekki, mille kitsed varem igal aastal järjekindlalt nahka pistsid, kuigi jugapuu on mürgiste okaste ja seemnetega. Kärpimisaktsioonid lõppesid, kui peremees hakkas igal sügisel jugapuude kaitseks võrkaeda üles seadma.

«Aed läheb tegelikult ruttu, kui teed,» räägib peremees praemunaks kutsutava peenra ääres seistes. Praemuna moodustab keskelt kollane ja äärest valge Fortunei kikkapuu.

Sealsamas laiutab suur peenar kanada kuuski, naabriks seltskond kokku istutatud keraelupuid. Viimased on võtnud püstise kuju, sest peremehe arvates ei söanda need peenra piiridest välja tulla.
«Nad on hulgakesi koos nii toredad,» ütleb Neeme Murka uhkete puusaarte kohta. «Meil istutusmaterjali on. Kui poleks, siis küll nii suure peenra jagu osta ei jõuaks.»

Sellesse aeda, kus iga nurga taga on midagi üllatavat, näiteks mütakaks pügatud mägimänd, võib jalutama jäädagi. Kaheksatunniseid tööpäevi ei saa Milvi ja Neeme Murka endale siin aga lubada, sest mõlemad teenivad leiba arboree­tu­mis. Kust võtavad nad siis aja oma aia jaoks?

«Endale ikka teed,» kostab peremees. «Kui keegi sunniks, siis ei tahaks küll teha. Me ei mõtle, et teeme aeda teistele näitamiseks. Aga üle ilma on siin inimesed seda käinud vaatamas. Hea meel on, kui keegi tuleb seda vaatama ja talle meie aed meeldib.»

nõuanne

Käige lahtiste silmadega ringi, soovitab Murka talu peremees Neeme Murka. Kui Milvi ja Neeme Murka kodu, endise mõisa palvemaja üks trepp enam inimest ei kandnud, mõtles peremees, et miks teha pehkinud trepi asemele uus laudadest, mis õige varsti jälle mädanema hakkavad.
Neeme Murkale jäi silma kodu lähedal maha murdunud vana saar, millest tekkiski pakktrepi idee. Mõeldud-tehtud, astuda on mugav ja trepp on nägus kah! «Saarepuu peab kaua vastu,» kinnitab peremees. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles