Tuul sakutamas jopehõlmu, botikute ümber loksumas jäine merevesi – Häädemeeste muuseumi perenaine Tiiu Pukk mäletab, kuidas ta kümme aastat tagasi jaanuaritormi järgsel hommikul kella seitsme paiku oma koduaias seisis ja pilte teha klõpsis.
2005: jaanuaritorm Gudrun ei lase end unustada
9. jaanuar 2015, 07:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks sel hommikul tehtud foto pealkirjaga “Gudrun meie rannas” on nüüd leidnud koha muuseumis üles seatud väljapanekul. “Gudrun oli selle tormi nimi,” selgitab prillid ninale seadnud Pukk ja asub näitust tutvustama.
Mööda seinaääri jooksvasse vitriini seatud väljapanek koosnebki peamiselt fotodest. Neid, kohalike elanike üles võetuid, on seal oma nelikümmend. Igaühel neist on rääkida oma lugu, mis ei lase unustada, kui purustav võib olla rannarahva üleaedse raev.
Minema uhutud teed, marutuules murdunud puud, lainevangis koduhoovid, suurvee taandumise järel maha jäänud risu, heitumus ja hämmeldus. Pukk ei mäleta, et iial varem või hiljem oleks meri ja tuul sedavõrd rängalt räsinud kui 2005. aasta 9. jaanuaril.
Tuhanded kannatanud
Omaaegsete ehitusmeistrite targalt kõrgema koha peale rajatud Häädemeeste muuseumihoone, mis on ühtlasi Puki kodu, suuremat kannatada ei saanud. Aga ega palju puudu jäänud.
“Kui me siit aknast välja vaatame, oli vesi peaaegu meie majani – jõgi ajas tagurpidi ju,” meenutas pilgu tõstnud Pukk läbi akna koduhoovi silmitsedes. “Käisime vahepeal üle ukse ikka vaatamas, kas nüüd tuleb tuppa,” kangastus see liiga pikk öö taas Puki mälestustes.
Hullemast Puki elamine siiski pääses. Meri piirdus abihoonete niisutamise, muruniiduki ja mõne väiksema tööriista ujutamisega.
Kõik nii kergelt ei pääsenud. Kolm päeva pärast tormi kulminatsiooni, kui kohalikud omavalitsused olid jõudnud esialgsed tormikahjud kokku lugeda, võis aimu saada katastroofi ulatusest.
Suigu külalistemaja kaotas kolmandiku katusest. Halinga söökla katus osaliselt purustatud. Häädemeeste hooldekodul enamik katusest läinud, samuti tugevad kahjustused perearstikeskuse, lasteaia ja valla arvutiklassi katusel, pumbajaam rivist väljas, kilomeetrite kaupa teid läbimatud. Kaisma katlamaja elektrimootorid üle ujutatud.
Kihnus hävinud sadam ja üle 1000 tihumeetri metsa. Kilingi-Nõmme haigla katus purustatud, tänavatel maha langenud laternapostid, gümnaasiumi ümber vedelemas purustatud akende killud. Lõpes klubi, sigala ja koolimaja katus purustatud. Paikusel kanalisatsioonisüsteem ummistunud, politseikooli ja kohaliku kooli võimla katus rikutud, kahjustada saanud kalmistu ja välivalgustusvõrk.
Pärnu linnas kannatada saanud suures ulatuses linnavara, sealhulgas Niidupargi ühiselamu, nelja kooli ja kahe lasteaia katus ning ühe kooli otsasein. Saugas kooli ja vallamaja katus läinud, Kilksamal teetruup minema uhutud.
Sindis kooli katlamaja korsten lõhutud. Surjus pumbajaam ja hooldekodu katlamaja purustatud. Võistes sadam rikutud, Tahkuranna lasteaia seinasoojustus hävinud. Võiste rahvamaja katus puruks, 30 hektarit metsa maha murtud, 250 meetrit valla teid minema uhutud. Talis hävinud koolipark. Toris suured kahjustused kalmistul.
Manijal sadam hävinud ja liinipaat Aul kadunud. Varbla rahvamajal katus ja soojustus mokas. Matsi sadama kai puruks, kümme kilomeetrit teid läinud, rahvamaja spordisaal nässus. Vändra alevi pargis murdunud puud ja kanalisatsioonis liigne sademevesi. Peale selle veel tuhanded kõikvõimalikke vee- ja tuulekahjustusi saanud majapidamised üle maakonna. Üleujutatud keldrid, hävinud sõidukid ja kodutehnika, vahetamist vajavad põrandad.
Mere mitu nägu
Numbreid kokku lüües selgus, et iiliti kiirusega 38 meetrit sekundis üle maakonna tormanud Gudrun oli suutnud tekitada pealt 400 miljoni krooni eest kahjustusi ja nõudnud ühe inimelu.
See on õppetund, mida ei lase unustada ka peale fotode väljapaneku sirvimiseks pandud ajaleheväljalõiked toonaseid sündmusi kajastanud artiklitest. “Niipalju sai neid kokku korjatud, kui kätte sain,” adus Pukk kohe pärast tormi, et see võib ajalukku minna, ja asus materjali talletama. Nüüd, ümmargusel aastapäeval, otsustaski ta kogutu ilmarahvale vaatamiseks välja panna. “Tuli selline tahtmine tänavu,” sõnas ta.
Juba on uudistajaid jagunud. Esmaspäeva pärastlõunaks oli kolm inimest käinud aasta lõpus üles saanud näitust vaatamas. Aga see on alguse asi. Küllap neid tuleb juurde, nüüd, kus suured pühad läbi. “Kolmapäeval tulevad lasteaialapsed ja homme käsitööringi naised,” loetles Pukk.
Ega Pukk täpsemalt välja mõelnud olegi, mida külastajatele rääkida. “Eks neid puid oli ikka maas, bussijaama juures mitu ja siis mere poole minnes – neid oli ikka palju,” tulevad talle esimesena meelde puud. “Jõgi tuli tagurpidi ja see purre siin peal oli kõik üle ujutatud, nii et rahvas pidi suure kaarega käima,” jätkas ta.
Ent mere mitmepalgelisust aitab ilmestada ja mõtestada Häädemeeste muuseumi näitusesaali seintele seatud püsiekspositsioon – kohalike harrastuskunstnike maalitud teosed merest. Mõne pildi peal nii malbe ja rahulik, päikesekiirtes veiklev. Teisal jälle pahaendeline, lainevahuselt marutav.
Selle nädala lõpuks ennustab Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut Eestimaale taas tugevat, iiliti kuni 28 meetrini sekundis küündivat tuult. Kas sellestki võib saada torm, mis annab põhjuse kümne aasta pärast näitus teha? Pukk tahaks loota, et mitte.