Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli kalauurijad leidsid seni Eesti rannikumeres leitud võõrliigi ümarmudila ühes Lääne-Virumaa meriforellijões.
Ümarmudil on kolinud ka magevette
11. august 2014, 11:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ümarmudilat leiti Eesti rannikumeres esmakordselt 2002. aastal. Suure tõenäosusega sattus kala siia kaubalaevade pilsivetega. Tänaseks on ümarmudila arvukus plahvatuslikult kasvanud ning mitmel pool Eesti rannikumeres on ta muutunud väga tavaliseks liigiks.
«Mujal maailmas on ümarmudil oma levilat laiendanud ka magevette,» selgitas uuringut läbi viinud Eesti Maaülikooli kalateadlane Anti Vasemägi. Näiteks on Põhja-Ameerikas ümarmudil edukalt levinud Suurde järvistusse ning sinna suubuvatesse jõgedesse: «Seetõttu on võimalik, et ümarmudil laiendab lähitulevikus oma leviala ka Eesti siseveekogudesse.»
Kalateadlane lisas, et mitmed varasemad uuringud on näidanud, et tegemist on väga agressiivse kalaliigiga, kes võib teisi põhjalise eluviisiga kalu nende elupaikadest välja tõrjuda. Laboratoorsete katsete põhjal maitseb punnpõsksele tulnukale ka lõhilaste mari.
«Samas on ümarmudila kahjulikest mõjudest meie lõhilastele ja magevee kalafaunale üldisemalt veel vara rääkida,» nentis Vasemägi.
Ümarmudil (Neogobius melanostomus) kuulub ahvenaliste seltsi mudillaste sugukonda ning tema algne elupaik on Kaspia, Musta ja Marmara mere piirkond.