Kuna eelmisel aastal jõudsid meie põldudel laialt levinud kartulimardikad anda kaks põlvkonda järglasi, on sel aastal oodata kahjurite arvu suurenemist. See tekitab peavalu eelkõige mahe- ja väiketootjatele ning aiapidajatele, sest kartuliteadlase Luule Tartlani sõnul ilma korraliku keemilise tõrjeta tüütutest tegelastest lahti ei saa.
Eesti maaviljeluse instituudi vanemteaduri Luule Tartlani sõnul toodi kartulmardikas Euroopasse laevadega juba üle-eelmisel sajandil, kuid tol korral nende levik tõkestati. Maailmasõdade ajal aga kontroll nõrgenes ning tõrje vähenes ja mardikas tungis Euroopa aladel edasi. I maailmasõja ajal sissetoodud kartulimardikas avastati alles 1922. aastal Bordeaux’ lähedal. Edasi levis kahjur Belgiasse, Šveitsi ja Saksamaale. II maailmasõja ajal liikus mardikas juba edasi 80–100 kilomeetrit aastas ning 1965. aastaks oli teda leitud juba enamikes Lääne-Euroopa riikides.
Ka Eestis leiti mardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal, kust ta levis edasi Tartu-, Valga- ja Võrumaale. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline, et sellest perioodist alates ei ole kõiki koldeid suudetud leida.
Kartulimardika kiire leviku ja rohkuse taga näeb Tartlan mitmeid põhjuseid. «Üheks põhjuseks on asjaolu, et ei suudeta teha regulaarset tõrjet. Tema levik algas palju aastaid varem. Taasiseseisvumise ajal olime vaesed, et muretseda tõrjevahendeid. Olukord oli tõsine ka naabritel Lätis, ka seal ei tehtud tollel ajal vajalikku tõrjet. Lätist tulid mardikad tugevate lõunatuultega ka meie lõunapoolsesse piirkonda. Pole midagi imestada nende rohkuse üle, sest minu nägemusel olid nad paikseks muutumas juba 1970. aastatel, aga keegi ei tahtnud seda uskuda. Juba ammu muutusid nad mõnes piirkonnas paiklikuks. Olen ise näinud seal naisi neid korjamas, kusjuures nad ei teadnudki, mis mardikatega on tegemist,» kirjeldab Tartlan.
Üheks levikut soodustavaks põhjuseks võib Tartlani sõnul pidada ka seda, et põllumajanduses toimusid ümberkorraldused ja vastavad taimekaitse inspektsioonid ei töötanud. «Vähenes teadlik agronoomiline personal, populaarsust hakkasid koguma bioloogid ja erineva tasemega nõustajad.»
Tänavu eriti varajased
Tartlan räägib, et kartulimardikate mullast väljatulek sõltub kevadistest ilmadest. Ta meenutab, et näiteks 2008. aastal oli kevad jahedavõitu, mistõttu kasvuperioodi algus hilines ja mardikate väljatulek mullast oli samuti tunduvalt hilisem kui eelnevatel aastatel. Seevastu möödunud aastal olid kevade alguspäevad küll jahedamad, kuid maikuus toimunud ilmade järsu soojenemise tõttu tulid mardikad mullast välja juba 25. mail. Tartlani sõnul on tänavu teated mardikatest tulnud veelgi varem ja esimesi mullast väljunud mardikaid märgati Võrumaal lausa 16. mail.
Valdav osa mardikatest tuleb mullast välja 10–12 päeva esimeste mardikate väljatulekust hiljem ning veel 5–6 päeva hiljem munetakse lehtede alumisele poolele munakurnad. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast, kasvavad täis ning lähevad mulda nukkuma juulis. See on aeg, mil kartulitaimed alustavad õitsemist. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulid on täisõites, nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembri algus.
«Mardikas on kaval, ta on väljas vähe aega ja ronib kiiresti mulda. Kartulikasvataja arvab, et enam polegi mardikaid. Sama on tõukudega, ka nemad on taimedel lühikest aega ja lähevad kohe mulda nukkuma,» räägib teadur.
Munadest koorunud tõugud närivad sama lehe alumise pinna sisse väikeseid augukesi. Lehe pealmine osa jääb alles ning tekkinud kahjustust kutsutakse akensöömaks. Kosunud tõugud ronivad taime latva ja söövad pealmised lehed auklikeks ja sälgustavad leheservad. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud. Põllul esineb taimede kahjustus kolletena ja reeglina eelistab mardikas nooremaid ja nõrgemakasvulisi taimi.
Pika sügise korral jõuavad noormardikad ka muneda, kuid tavaliselt teine põlvkond hävib meie kliimas. Kartulikasvatajate meelehärmiks andsid aga kartulimardikad Luule Tartlani sõnul eelmisel aastal ka teise põlvkonna, mistõttu on tänavu oodata mardikate hulga suurenemist.
«Kui tõugud on läinud mulda, seal nukkunud ja tulnud noormardikatena välja, siis eelmisel aastal jõudsid noormardikad süüa augukesi lehtedesse, jõudsid muneda ja nendest munadest tuli juba teine põlvkond uusi noormardikaid. Septembri alguses olid möödunud aastal olemas teise põlvkonna noormardikad. See tähendab, et kartulimardikate arvukus peaks olema meil usinasti suurenenud ja ilmselt on tänavu nendega veel rohkem tegemist,» tõdeb Tartlan.
Keemilise tõrjeta lahti ei saa
Nii noormardikad kui ka tõugud alluvad Tartlani sõnul väga hästi keemilisele tõrjele, kui see on õigeaegselt ajastatud. Keemilisi tõrjevahendeid uuendatakse igal aastal ja nende kohta saab infot põllumajandusameti kodulehelt.
Tartlan räägib, et suurtootjatel ei ole keemilist tõrjet kasutades mardikatega probleeme, kuid keerulisem lugu on mahetootjatega. «Kahjuks on mahetootjatel kõige kindlam moodus mardikatega võitlemisel nende käsitsi korjamine põllult,» nendib Tartlan ning lisab, et just sel põhjusel on mahe- ja väiketootjad ning aiapidajad, kes keemilist tõrjet ei tee, mardikatest enim mõjutatud ning halvemal juhul võib hävida koguni viiendik saagist.
Ka väikeaedades on mardikatega võitlemisel parimaks mooduseks kahjurite käsitsi korjamine. «Neid tuleb korjata päevas 3–4 korda. Kahjustatud lehtede järgi on näha nukkumiskoht ning nukkunud tõugud tuleks välja kaevata ja hävitada,» selgitab Tartlan.
Oluline on takistada mullast välja roninud mardikate mulda tagasi minekut. «Kui mardikad jõuavad mulda tagasi minna, siis on nad pääsenud, tõenäoliselt muutuvad paikseks ja annavad uusi järglasi. Näiteks Soomes tuleb leiukoht teatada ja kohale tulevad inspektorid ning tehakse korralik tõrje. Võideldakse selle nimel, et mardikas ei saaks mulda minna ja sinna jääda.»
Pisut abi võib põllupidajatel olla ka kartulimaa ümberkolimisest, kuid ainult siis, kui eelmise aasta kartulipõld kevadel läbi käia, jälgida mardikate väljatulemist ning need siis ära korjata. «Muidu nad tõusevad õhku, lendavad järele ja maanduvad kohe uuel põllul,» ütleb Tartlan, kuid on siiski veendunud, et kodupõllul ilma keemilise tõrjeta mardikast lahti ei saa.