Nädal aega mudamülkas vaevelnud koer tuli hukata

Roostik

FOTO: Küllike Rooväli

Rohkem kui nädal aega hoidis Orissaare aleviku rahvast ärevil hääl, mis kord karjus, ulus, niuksus ja siis jälle vait jäi. Eile leidis Orissaares elav Aare Püüa roostikust õnnetu koera, kes oli mudamülkasse kinni jäänud ja sealt kuidagi liikuma ei pääsenud.

«Ta oli seal õnnetu ja hädas, üleni läbi vettinud,» kirjeldas Saarte Häälele õnnetu looma seisukorda Aare Püüa, kes elab üsna mere lähedal. Mehe sõnul oli koer väga nõrk ja olnud roostikus juba tükk aega. «See oli mudamülgas ja roostikus oli nii halb liikuda, ma ei imesta üldse, et ta sealt minema ei pääsenud,» rääkis Aare Püüa, kes ka ise oli mutta vajunud.

Tema sõnul oli tegemist keskmist kasvu koeraga, kellest oli näha, et see ei ole hulkuv loom, vaid koer, kelle eest on hoolitsetud.

Eile leitud looma vaatasid koos vallavanem Vello Runthaliga üle kaks loomaarsti Mihkel Käärid ja Margit Pitk ning ühiselt võeti vastu otsus loom hukata. «Ta suutis ainult pead tõsta ja piinles ning et need piinad lõpetada, võtsime vastu sellise otsuse,» ütles Mihkel Käärid, kelle sõnul oli looma tagakeha halvatud ja koer ise täiesti apaatne.

Orissaare rahvas oli roostikust kostnud hääle suhtes väga erineval arvamusel, küll väideti, et see tuleb Muhust, Kajaka saarelt, teedevalitsuse tagant roostikust jne. Häälitsejat peeti koeraks, rebaseks, hundiks, šaakaliks, luigeks, kormoraniks või mõneks muuks linnuks.

«Juba nädal aega on varsti see kummaline hääl kuulda olnud, päästeamet on otsimas käinud, vabatahtlikud on otsimas käinud,» kirjutas reedel Facebooki grupis Hoolin Orissaarest ka vallavanem Vello Runthal.

Vallavanem võttis kontakti keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooniga, konsulteeris päästeameti, politsei, loomaarsti, jahimeeste ja teistega. Vallavalitsusse ei olnud ühestki kadunud koerast teada antud.

Eile ütles vallavanem Runthal Saarte Häälele, et kindlasti on nüüd inimesi, kes süüdistavad valda, et nemad midagi ette ei võtnud. «Tagantjärele võin vaid öelda, et see oli vale otsus, et me ei läinud hääle tekitajat uuesti otsima,» möönis Runthal, kes ootas signaali, et keegi annaks oma kadunud loomast teada.

Samas ei oldud kindel ka selles, mis loomaga üldse tegemist on. Vello Runthali sõnul kuulub vallavalitsuse ülesannete hulka kohalike muredega tegelemine ja see oli mure. Kuid samas ei istunud vallavanem, käed rüpes, vaid suhtles ametkondadega.

«Me ei saa otsida häält tühjal väljal,» tähendas Runthal, kelle sõnul võib juhtuda, et mõnikord ei suuda ka kohalik omavalitsus päästa. Samuti ei ole teada, kes oli looma omanik.

Veterinaar Mihkel Käärid tõdes, et lugu on igati kurb. «Vaevalt, et see koer ise sinna läks, see roostikku sattumine tundub kuidagi kahtlane,» märkis Käärid, rõhutades, et see on muidugi vaid tema arvamus.

Tagasi üles