Kui Teise maailmasõja järel oli Eestis 20–30 äikesepäeva aastas, siis praegu kõmiseb pikne ainult kümnel päeval. Eesti äikesevaatlejate võrgu eestvedaja Sven-Erik Enno sõnul ei ole selles midagi imetabast – on lihtsalt äikesevaene aeg.
Välku lööb kõige rohkem Väike-Maarja vallas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enim lööb välku Lääne-Virumaal ning äikesevaatleja Enno sõnul tasub eriti ettevaatlik olla Pandivere kõrgustikul asuvas Väike-Maarja vallas. Seal esineb äikesepäevi tervelt kümme korda rohkem kui näiteks Lääne-Eestis ja saartel.
«See (Väike-Maarja – toim) on sisemaa ja äike kujuneb paremini kui mere piirkondades,» selgitas Enno. Ka on äikese tekkeks vaja tõusvaid õhuvoole, mis just kõrgustikel kõige paremini tekivad.
Märgivad äikesepäevad üles
Rohkelt äikesepäevi esineb ka Kagu-Eestis Haanja ja Otepää kõrgustikel. «Üks välgulöök on tohutu – kümned tuhanded amprid ja võimsamates isegi üle saja tuhande,» rääkis Enno.
Eestis sähvatavates pikselöökides on voolutugevus keskmiselt 20 000 – 50 000 amprit. «Maailmas on nähtud ka 200 000-amprilisi lööke ja veel võimsamaid, aga need viimased on tõesti üksikud,» lisas Enno.
Tartumaal Tõraveres analüüsitakse koostöös Põhjamaade äikesedetektorite võrgustikuga äikesepäevi 2005. aastast. Siis moodustati Enno eestvedamisel ka Eesti äikesevaatlejate võrk, kes äikesepäevi erinevates vaatluspiirkondades üles märgivad. Igal aastal avaldab valmisolekut kootööks umbes paarsada äikesevaatlejat. «Aga sadakond on neid, kes reaalselt viitsivad seda teha ja andmeid meile saata,» rääkis Enno.
Kuidas siis äikesevaatlejad oma tööd teevad? Ei midagi rasket – liiguvad ringi, vaatluslehed taskus, ja välku nähes või kuuldes märgivad üles kellaaja. «Ka selle, kui äikesega kaasnes ohtlikke nähtusi, näiteks tormituuli, keerist, vesipüksi või rahet,» selgitas Enno.
Küsimusele, kas kellelgi on õnnestunud ka keravälku kohata, vastas äikesevaatleja, et on küll, aga tema seda loodusnähtust oma silmaga siiski näinud pole. «Eriti palju keravälgust ei teata, sest see on nii haruldane ja kõik andmed selle kohta ongi kogutud vaid juhuslike pealtnägijate seletuste järgi,» lisas Enno.
Seni on viie aasta jooksul üles täheldatud umbes 4000 välgulööki, nende hulgas vaid paar keravälgu juhtumit. Tänavune mai tekitas aga Ennos veel enam kirge äikese uurimise vastu, sest siis välkus ja paukus tavalisest rohkem – põhjuseks lehekuu soojad nädalad.
Ka algas äikesehooaeg tänavu varem kui mullu, juba 13. märtsil. Eelmisel aastal aga tähendati esimene äike üles 31. märtsil Tartumaal. Põhiline äikeseperiood algab aprilli teisel poolel ja kestab oktoobrini. Kui aga äikeseperioodi alguses välgub rohkem sisemaal, siis sügisel nihkub äike rohkem mere kohale. Põhjuseks ikka soojad õhuvoolud.
Äikesevaene aeg
Praegu on aga äikesevaene aeg ja miks see nii on, Enno öelda ei osanud. Näiteks kui vaadelda Tartut, siis 1945. aastast 1965. aastani oli äikeseline periood, kus välkus 20–30 päeva aastas, praegu kümme.
Kuid Enno ei loe sellest välja kindlat trendi, et äikesepäevade arv nüüd aasta-aastalt vähenebki. «Selliseid kõikumisi on ikka olnud,» ütles ta.
Mis on äike?
• Äike ehk pikne on elektriline atmosfäärinähtus, mis ilmneb välkude ja müristamisena.
• Maakeral on äikest korraga keskeltläbi umbes 1800 kohas.
• Eestis on aastas umbes 10–20 äikesepäeva, Malaisia saarestikus Jaava saarel üle 300.
• Tavaliselt on ühe välgu kestus 0,2 sekundit. Selle ajaga jõuab säde pilve ja maa vahel üles-alla käia isegi mitukümmend korda.
• Välgu sähvatusele järgneb lööklaine, mis tekib välgu kuumusest plahvatuslikult paisuvast õhust ja magnetväljast. See põhjustab müristamise.
• Mida kaugemal välku lööb, seda pikem on välgu ja müristamise vaheline aeg – ühele kilomeetrile vastab kolm sekundit.
• Äikesenoolest tabatul on tüüpilistel juhtudel rohked verevalumid ja põletushaavad. Pikselöögi tagajärjel seiskub tihti süda.
• Et ennast äikese eest kaitsta, tuleb hoonetele paigaldada korralikud piksevardad. Eemale tuleb hoida kõrgetest puudest lagedal väljal. Eriti ohtlikud on lehtpuud, sest nende veesisaldus on suur.
Allikas: internet