Habemega (sic!) linnu (sic! sic!) lumm

Selline ta ongi, habekakk: pole raske mõista, miks selle loo autor temasse armus. Foto: Peeter Langovits

Ühest heinaküünis veedetud ööst leiab autor kuusteist romantilist hetke. Tema öökaaslasesse armumiseks pole paljudele võimalusi antud, sest Eestimaal on sellised kaunitarid haruldased eksikülalised.

Eelnev käik oli tavapärane, pisut seda, teist ja kolmandat, nende seas ka mõned linnud ja rannatüdruk Siiri.

Kasispealt lahkunud linnumees on keset maikuud kõigeks uueks valmis, aga õhtust ei tea ta siis veel midagi. Päevased linnud olid varasemast tuttavad – luiged, kajakad ja haigrud. Edasi oleks võinud kulgeda tavateed pidi, piki Eru lahe äärset rannikut. Ometi juhatab ilmselt keegi maaväline mu teed teisiti ja see kulgeb Loobu jõe suudmest vastuvoolu, piki jõe paremat kallast.

See keegi, kes mind teisele teele juhatas, tegi õigesti.

Uus on jõekalda maastik, kuni pisike Joaveski metsaküla ära lõpeb. Sealt edasi peab kaardi järgi algama suur Laukasoo raba ühel jõekaldal ja metsamassiiv teisel. Kaardi pealt vaadates mitte midagi erilist. Ometi kohtan poolteist tundi enne päikseloojangut seal esimest korda uut lindu, kes kohe minu omaks saab – habekakku, keda kutsutakse ka lapikakuks.

Jõekäänakus on tolle õhtu tähtsad tegelased, ühel kaldal kakk ja tema puutüügas, teisel vana väike heinaküün. Küünil on ukseauk ja pisut vanu heinu ning peal pilpakatus, millest tähed siiski läbi ei paista. Midagi on seal veel: lõppev heinamaatükk ja algav ürgmaastik, oma eesmärgi poole ruttav jõgi ja mõned sinna kostvad külahääled. Õhtune poolteist tundi enne päikseloojangut on meid kõiki täis.

Inimkartmatu kakk vaatab mulle kahekümne meetri kauguselt otsa ja keerutab saaki seirates oma kaunist pead. Et kakk on inimjulge, seda olin lugenud raamatutest. Minu õhtused askeldused viivad mu jõekaldale vee järele ja nägu pesema. Kakk ainult vaatab seda korraks – ja laseb endasse armuda. Poolteist tundi on selleks paras aeg.

Koos linnuga südames ronin heinaküüni, kus värskeltarmunud mees maiunne peab vajuma.

Esimene ühisöö

Hämaruses jätab mu esimene lind oma puutüüka siiski maha. Jään heintele üksipäini. Ent ometi on terve öö meid kahte täis: ei aja teda minu hingest ära pimedus ega jahedus; hommikuks on ta vallutanud mu südame, olles terve öö löönud oma lummavat tantsu puutüükal.

Ei, öö ei viinud teda ära: hommik tervitab armunud meest. Päev uue päikesega ei ole vana ega tuttav. Päev on eilset õhtut täis ja kirja saab pandud esimene lugulaul temast, «Külaline Lapimaalt». Võtan selle esimese romantika endaga kaasa ja lähen temaga ajakirja Noorus tollase peatoimetaja Linda Järve ukse taha.

Lugu ilmub tollases menuajakirjas oktoobris.

Nagu järgnev aasta näitas, ei jäänud too esimene romantiline hetk viimaseks, mida kirja panna. Järgnevad sama õhtu lood: «Küüniöö», «Jõekääru õhtu», «Õhtusse tulek», «Hommikust minek», «Küüni uksel istumine», «Sümpaatne üllatus», «Piki jõge», «Pärast kakku», «Öö lõppedes», «Õhtu algades», «Sügisel tagasi», «Talvemälestus», «Pärast aastaid», «Lapi-kaku onni juurde», «Öös ja unes».

See on romantika!

Kakuromantika on jäänud mu elu suurimaks. Ta on saatnud mind kogu aeg. Rohkem ma nii suurt lindu ühegi tüüka peal kohanud pole.

Kakk oli kaunite silmadega ja looriga silmade ümber. Tuulehoog sasis ta suurt sulemütsiga pead, et siis vaibuda ja vaikusele maad anda.

Tema asemel on nüüd kuusteist romantikaga lugu. Lood leidsin tollest päikseloojangueelsest ajast 23 aastat tagasi ja kirja panin need järgnevatel aastatel, kuni kuusteist sai täis. Ühessegi teise minuga juhtunud lukku pole mahtunud kuutteist romantilist hetke.

Kakuga koos kõnnin siiamaani, otsides midagi sarnast. Kuid elu suurim lind on jäänud ikka ühe õhtu romantikasse.