Mere keskkonnareostuse intensiivsust saab tuvastada ka lestakala maksa värvuse alusel – mida heledam maks, seda tugevam reostus, leidis Tartu Ülikooli teadlane Randel Kreitsberg oma doktoritöös.
Doktoritöö: mere reostatust saab tuvastada kala maksa värvuse abil
5. aprill 2014, 22:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kreitsbergi doktoritöö «Using biomarkers in assessment of environmental contamination in fish – new perspectives» eesmärk oli hinnata naftareostuse ja põlevkivitööstuse poolt reostatud setete ning Läänemere rannikuvetes leiduva hajureostuse mõju kalade biomarkeritele.
Kreitsberg järeldas, et suuremas keskkonnareostuses elanud kaladel on heledama-kahvatuma värvusega maks. Samal ajal pärinevad tumeda pruuni maksaga kalad suurema tõenäosusega puhtast keskkonnast.
Kreitsberg tuvastas biomarkerite analüüside käigus kaladel mitmeid kahjustusi alates geneetilistest kõrvalekalletest kuni muutusteni üldises konditsioonis ja kasvukiiruses.
«Meie analüüsisime konkreetselt naftast pärinevaid toksilisi aineid ja meie tulemused põhinevad nendel , kuid ei ole välistatud, et sama võib olla ka teiste ainetega, kuna maks on enamuse toksiliste ainete kahjutuks muutja ning kehast väljutaja (nagu näiteks inimesel alkoholiga),» kommenteeris Kreitsberg.
Kreitsbergi sõnul saab lesta maksa värvuse järgi hinnata reostuse tugevust pikaajalise reostatud keskkonnas viibimise läbi: «Paari päevaga veel maks värvi ei muuda. Maksa värvust saab kõrvutada mõnede teiste analüüsidega ning siis saab teada ka konkreetsed ained, mis vees on. Ainult maksa värvuse järgi hinnates on ikkagi teadmine puudulik - see peaks olema üks osa suuremast analüüside grupist,» lisas ta.
Riia lahe idaosa puhtam
Kõige rohkem keskkonnareostusest tulenevaid kahjustusi leidis ta Nõva ja Sõrve uurimisaladelt, seevastu Riia lahe idaosa keskkond tundub kaladele soodsam olevat, järeldas Kreitsberg Pärnu ja Treimanni proovipunktidest saadud andmetele tuginedes.
Kreitsbergi sõnul olid neis paikades kõige suuremad erinevused kergete naftaproduktide sisalduses (2-tuumalised ja 3-tuumalised aromaatsed süsivesinikud, pärinevad nt kütustest ja toornaftast), kus keskmised kontsentratsioonid Sõrves olid üle kahe korra kõrgemad kui Pärnus.
Reostusallikatena pakkus ta välja toksiliste ainete kaugkannet, sissevoolu jõgedest, aktiivset laevaliiklus ja õlireostusi.
Töö tulemustest nähtus, et isegi 5 kuud pärast naftareostust sisaldavad kalade koed arvestataval määral toksilisi ühendeid, kuid juba 9 kuud pärast reostust on nende kontsentratsioonlangenud.
«Reostuse mõju ja suurus sõltuvad väga konkreetsest kohast – selle lainetusest, hoovustest, veesügavusestja ka ainest,» selgitas Kreitsberg, et naftat on palju erinevaidtüüpe, lisaks kütteõlid jms. Näiteks Nõva reostuse puhul oli tegemist just raske kütteõliga.
«Kui kala on reostuse mõjumise ajal piirkonnas paikselt olemas - nagu oli lest Nõva reostuse puhul - siis saab nende kalade abil reostuse mõju väga hästi hinnata. Seda, kui pikalt reostuse mõju nähtav on, on võimatu ette ennustada,» märkis Kreitsberg.
«Lest on hea uurimisobjekt sellepärast, et ta on põhjalähedase eluviisiga (setetesse mattunud reostusega kontaktis), ta on piisavalt suur kala, et temalt lihtsalt toksikoloogilisteks analüüsideks proove koguda ning ta on inimese toiduobjekt - ehk siis inimestele läheb korda, kui reostunud kala on,» põhjendas Kreitsberg.
Läänemerd peetakse üheks maailma reostunuimaks mereks ning siin elavad kalad on seetõttu pidevas füsioloogilises stressis. Aastatel 2000 kuni 2008 tuvastati kokku 61 laevaõnnetust, millest igaühe tulemusena sattus merre 0,015-150 m3 naftat või kütteõli.