Teadlased asusid uurima ilveste liikumist

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. veebruaril püütud ning jälgimisseadmetega varustatud isane ilves
25. veebruaril püütud ning jälgimisseadmetega varustatud isane ilves Foto: Tartu Ülikool

Teadlased püüdsid eile Järvamaal kinni isase ilvese, kes varustati jälgimisseadmega ja vabastati, et koguda andmeid ilveste kodupiirkonna, liikumise ning suhete kohta metskitsedega.

Imavere jahiseltsi hoitavalt maalt kinni püütud isane ilves oli heas konditsioonis ja kaalus 20,5 kg. Ilves varustati kõrgtehnoloogilise jälgimisseadmega (telemeetriakaelusega) ning vabastati elusa ja tervena oma looduslikku elupaikka, teatasid Tartu Ülikooli teadlased.

Jälgimisseade saadab mobiiltelefoni levi vahendusel muidu kättesaamatut teavet selle suurkiskja elu ja käitumise kohta. Täpsemalt kogutakse teavet looma kodupiirkonna, liikumise ja toitumise kohta.

Andmete kogumise tulemusena on võimalik teaduslikult selgitada ilveste ja nende peamisteks saakloomadeks olevate metskitsede vahelisi suhteid, planeerida jahikorraldust ning saada aluseid loodussõbraliku keskkonnakorralduse teostamiseks.

Ilveste telemeetrilisel uurimisel teevad koostööd Keskkonnaagentuur, Tartu Ülikool, Imavere jahiselts ning loomade paiknemisega tegelev TÜ iduettevõte OÜ Rewild.

Püütud loom on teadlastele varasemast juba tuttav. Huviorbiidis oli ta kaks aastat tagasi, mil sattus püünisesse ligikaudu 20 km kaugusel Päinurme jahipiirkonnas. Siis kadus tehniliste viperuste tõttu side temaga kahe nädala möödumisel. Nüüd on side taastatud ja alanud jooksuaeg tõotab uurijatele põnevaid teateid inimesele varjatud loodusest.

Eesti ilvesepopulatsioon on praegu madalseisus – ilveste arvukuseks hinnatakse 400–500 isendit. Selle põhjuseks on kolm-neli aastat tagasi olnud erakordselt lumerohked talved, mil metskitsede liikumis- ja toitumistingimused olid tugevalt raskendatud. Selle tulemusel langes metskitsede arvukus järsult, kuna metskits on aga Eestis ilvese peamine toiduobjekt, kukkus selle tagajärjel mõni aeg hiljem ka ilvese sigivus ja arvukus.

Tänaseks on metskitse arvukus näitamas esimesi mõõnajärgseid tõusumärke, kuid ilvese kui suurkiskja populatsiooni kosumiseks võib kuluda rohkem aega.

Ilvese arvukuse madalseisu tõttu piirati käesolval aastal oluliselt ka ilveste küttimismahtu. Kogu Eesti peale soovitati küttida vaid kuni 20 ilvest, samas kui varem on lubatud küttida 90–100 isendit.

Ilves on ühes hundi ja karuga üks Eesti kolmest suurkiskjaliigist ning ainus metsik kaslane Põhja-Euroopas. Suurkiskjad on erilised ja tähelepanu väärivad tänu oma suurele ruumivajadusele. Näiteks kasutab Eestis üks ilves keskmiselt 200 ruutkilomeetri suurust ala, hundikari asustab aga keskmiselt 500 ruutkilomeetri suurust ala. Kõik suurkiskjad on Euroopa Liidus kaitstavad, kuid Eesti populatsioonide hea seisundi tõttu lubatakse neid siin jahinduslikult kasutada ning peetakse vajalikuks nende arvukust kontrollida. Hoolimata sellest tasub neisse suhtuda ka meil kui tundlikesse ja kaitset väärivaisse liikidesse, kelle kaitse korraldamine on komplitseeritud just suure liikuvuse ja keerukate seoste tõttu ökosüsteemis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles