/nginx/o/2010/05/04/361188t1h4ece.jpg)
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi allkirjastas määruse, millega võetakse kaitse alla kiililiigi rohe-vesihobu ja liblikaliikide suur-kuldtiiva, suur-mosaiikliblika ja teelehe-mosaiikliblika püsielupaigad Plika ja Prange külas, kokku ca 37 hektaril.
Putukate elupaigad viivad kaitse alla 37 hektarit maad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitse-eeskirjaga on püsielupaikades lubatud jahipidamine ja kalapüük, sest need tegevused ei mõju kaitsealuste liikide isenditele negatiivselt, vahendas ministeeriumi pressiesindaja.
Mõlemas püsielupaigas on keelatud lageraie ning turberaied on lubatud vaid kaitseala valitseja nõusolekul. Metsa kaitse eesmärgiks on tagada liblikatele mikrokliima stabiilsus ja tuulekaitse. Lisaks on püsielupaikades keelatud uute maaparandussüsteemide rajamine, et säilitada putukaliikide elupaigaks vajalike märgade koosluste olemasolu.
Samuti on reguleeritud koosluse liigne tallamine, mistõttu on keelatud väljaspool teid ja radasid sõidukiga või maastikusõidukiga sõitmine, v.a järelevalve- ja päästetöödel, liinirajatiste hooldamisel ja maatulundusmaal põllumajandustöödel ning kaitse-eeskirja või valitsemisega seotud töödel.
Negatiivselt mõjuva liigse tallamise ohu tõttu on piiratud ka telkimine, lõkketegemine ning rahvaürituste korraldamine, mida on lubatud teha eramaal omaniku loal ning väljaspool seda ainult valitseja ettevalmistatud kohtades.
Teelehe-mosaiikliblikat (Euphydryas aurinia) esineb Eestis paiguti. Ta on levinud niisketel rohumaadel (sooservadel, jõgede kallastel, ürgorgudes).
Suur-mosaiikliblikad (Euphydryas maturna) on väheliikuvad ja elavad väikeste kolooniatena üle Eesti. Elupaigaks on neil niisked metsaservad ja soised metsad.
Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) on Eestis suhteliselt uus liblikas, esmakordselt leiti see liik 1947. aastal Tartumaalt. Sellest ajast on suur-kuldtiib oma leviala Eestis pidevalt laiendanud.
Kiililiik rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia) levib Eestis paiguti ja vähearvuliselt üle kogu mandri, peamised asualad on Kagu-Eestis ja Lahemaal.
2010 on looduskaitse aasta, mil erilise tähelepanu all on ka liikide elupaikade kaitse. Eelpool nimetatud putukaliikide arvukus on viimase sajandi jooksul kogu Euroopas oluliselt vähenenud elupaikade seisundi halvenemise tõttu ja nii on vajalik kaitsta nende elupaiku kogu levila ulatuses.