Detsembris saabuvad kümnendi võimsaimad virmalised

Virmalised Norras.

FOTO: SCANPIX

Päikese suure aktiivsuse tõttu on selle aasta detsembris oodata virmalisi, milletaolisi pärast seda enam järgmise 10 aasta jooksul näha ei saa.

Päikese aktiivsuse tippu ennustavad detsembrisse NASA teadlased ja näiteks Norras, kus virmalised on hästi nähtavad, on tänu sellele talvel oodata tavalisest enam turiste, vahendab The Local.

Päikese aktiivsustsükkel on 11 aasta pikkune ning tänavu jõuab see faasi, kus päikese magnetpoolused vahetavad kohad, tuues kaasa kõige selgemad ja kirkamad virmalised.

Tartu observatooriumi astrofüüsika osakonna juhataja vanemteadur Laurits Leedjärv kinnitas, et erakordselt aktiivne päike toob kirkad virmalised ka Eesti taevasse.

«Päikese aktiivsus mõjub maakeral igale poole. Aktiivsus on maksimumis umbes iga 11 aasta tagant ning praegu peaks see hetk olema. See kõver ei ole päris korrapärane, maksimumi täpset aega on raske öelda,» rääkis Leedjärv.

Ta selgitas, et kui tänavu on päikese aktiivsus tipus, siis pärast seda hakkab see langema, jõudes viie-kuue aasta pärast miinimumi ja hakates seejärel taas tõusma. «Sellise sinusoidi moodi kõverana see käib,» sõnas vanemteadur.

«Kas virmalisi üldse esineb atmosfääris, sõltub eelkõige päikese aktiivsusest, aga millest päikese aktiivsus ise sõltub, see on juba keerulisem küsimus. Magnetväli on üks põhiline tegur seal mängus, aga päris täpselt see füüsikaline mehhanism, et miks ta just niisuguste tsüklitena käib, lõpuni selge ei olegi,» rääkis Leedjärv.

Ta selgitas, et virmalisi ja magnettorme Maal põhjustavad päikeseplekkidest toimuvad aine väljapursked, plekkide arv aga muutub aja jooksul, mistõttu päikese aktiivsuse tsüklite tipud on erineva intensiivsusega. «Kõik need tipud või maksimumid ei ole ühekõrgused, mõnes maksimumis on päikeseplekke rohkem ja mõnes vähem, see on omakorda väga muutlik,» rääkis Leedjärv.

Virmalised ehk põhjavalgus on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste ehk niinimetatud päikesetuule kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega.

Tagasi üles