Kuidas Soomaa Arno vetevälja kirudes juuksurisse kanuutas

Kuigi maja uksel olev silt palub külastajatel sisenedes jalanõud jalast võtta, siseneme meie seekord jalanõud jalas ja kanuuots ees. Foto: Liis Treimann

Madalik kohe ees, katsuge sellest mööda aerutada! Nii hoiatab kanuutajaid matkajuht Silver Sams, kelle viimase nelja päeva ööune on röövinud Soomaa ebatavaline kõrge veetase. Madalik ei ole Soomaal tegelikult päris madalik, vaid hoopis autotee kõrgem osa, mis nüüd kanuuga liiklemisel takistuseks osutub. Nii kõrget küngast sai Soomaal madalikuks nimetada aga rohkem kui 50 aastat tagasi, sest vahepeal ei ole sealkandis nii palju vett nähtud.

Kogu oma elu vesisel Soomaal elanud ja kümneid viiendaid aastaaegu näinud kohalik Hoolmiku talu elanik Arno mäletab nii suurt veehulka häguselt oma lapsepõlvest, kui ta oli viieaastane, 1956. aastal. Ja isegi kui tänavu on Arnol veest ja niiskusest rohkem kui küll, siis kolida ei kavatse ta kuhugi.

Nagu madalikul, on ka küsimusel, kas majas on vesi sees, Soomaal erisugune tähendus. Ei räägita siinkohal veetorudest või kanalisatsioonist, vaid vastatakse uhkusega: ei, vett meie majas sees ei ole. Soomaal on see hea märk ja see on ka Arno vastus. «Minu esivanemad on olnud targad ja ehitanud maja kõrgemale,» sõnab ta, pabeross käes.

Praegu aga on maja uksepiidast veepiirini vaid veidi üle kahe meetri maad, see piir pressib end tundidega majale aga üha lähemale. «Viimase suurema üleujutuse ajal 1999. aastal nägin vett vaid sealt kaugelt,» räägib Arno ja näitab käega põllu peal asuvale veeväljale.

Seejärel istub ta kanuusse ja pomiseb veel üle õla: nii palju vett, kellele seda kõike vaja on. Elu aga ei jää nii suurest veehulgast seisma ning nii lükkab Arnogi mõlaga kanuule hoo sisse ja aerutab kohaliku juuksuri juurde.

Ei saa meiegi kanuudeta liikuma. Teejuhtideks Tori matkakeskuse matkakorraldaja Silver Sams ja tema sõber Urmas. Neljatunnine rännak Soomaa veemaailmas võib alata.

«Eile laadisime kanuud maha veel seal eemal põõsaste juures,» meenutab Silver, samal ajal käega umbes paarikümne meetri kaugusel kasvavate põõsaste poole viidates. Need on aga nüüdseks juba pooleldi vee all.

Mõlaga aeg-ajalt põhja püüdes viib veetee meid esmalt Riisa rantšoni, kus olukord ühelt poolt oodatavalt vesine, teisalt üllatuslikult liigagi veerohke. «Seda pole ma enne näinud, et siin ka vesi aknaraamideni ulatub. Veidi suurem laine ning aknaklaasid on katki,» muretseb Silver majale pilku peale visates.

Kollast värvi Riisa rantšo maja terrass on veega üles tõusnud ning suvine grillimiskoht vähemalt mõneks ajaks unustatud. Eemal hoovis ulatuvad pooleldi veest välja korvpallirõngas ning võrkpallivõrk. Ainult maja taha elektriposti otsa pesa teinud kurg ei muretse oma pesa kuivuse pärast.

Veel vesisem ja nukram on vaatepilt Riisa rantšo naabertalu hoovi peal, kus kuus märga ja õnnetut mägiveist võitlevad kuiva koha eest teineteist sarvedega togides umbes nelja ruutmeetrisel künkaotsal – iga sentimeeter kuiva maad on arvel.

«Lähme siit edasi ja vaatame lõkkeplatsid üle,» kostab Silveri hääl, mis Soomaa vesises vaikuses veel tükk aega kajana järele kaigub.

Ümber kuusetuka aerutades ei paista veeväljal endiselt lõppu tulevat. «Meie sõidame praegu mööda teed ja meie kõrval voolab tegelikult jõgi,» tutvustab Silver olukorda. Kus tee lõpeb ja jõgi algab, on võimalik kindlaks teha vaid veest välja ulatuvate kilomeetripostide järgi.

Kuid ka need on kohe-kohe vee alla kadumas. Ei ole siis imestada, kui ühel hetkel avastad ennast ümber ühe metsatuka ringe tegemas – veel ja veel pole vahet ning orientatsioon kaob lõplikult.

Lagedal väljal tõuseb tuul, mis kevadiselt soe ja männilõhnaline. Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) lõkkeplatsi juurde jõudes on palkmajakese uks küll kutsuvalt lahti, kuid kanuu ei ole sõiduriist, millega majja siseneda. Võimalus oleks ronida katusele, mis kanuus istudes vaid käesirutuse kaugusel, kuid ka seda varianti me ei katsetanud, sest tasakaalu kaotus kanuus lõpeks suplusega jäises vees.

Prügikastid ujuvad ja puuriidast on mõned halud ennast lahti rebinud, triivides sihitult vooluga kaasa.

Ümber vaid vaikus, vette ulatuvate kaskede oksad ning piiritu peegelsile vesi, juhatab veevool meid Karuskosele, kus sealse RMK maja ukse juures seisab silt: «Kallid külalised, palun jätke oma välisjalanõud ukse taha!» Arvestades vesist olukorda, oleme ebaviisakad ja jätame seekord jalanõud jalga. Veel enam – siseneme majja kanuuga. Elutoas ujuvad diivanid ja suur söögilaud, köögis ulatub vesi üle puupliidi serva. Seesama pliit on näinud ka 50 aasta tagust üleujutust, kuid siis jäi kümme sentimeetrit pliidiserva veest puutumata.

Tünnisaun, mis talvel edukalt oma ülesannet täitis, triivib RMK maja kõrval asuva suitsusauna juures vaikselt edasi-tagasi. Kui see poleks nööriga sauna külge kinnitatud, oleks ka tünn leidnud endale veeväljal triivides uue omaniku.

Aga ujuvad prügikastid, puuhalud ja heinapallid pole ainsad, mis tuulte meelevallas sihitult ringi triivivad. Jõudes tagasi juba tuttava metsatukani, muutuvad matkajad ühtäkki härdaks. Liigutab? Ei liiguta? Aga ikkagi liigutab!

Paarikümne meetri kaugusele võsastikku on jäätüki peale armetult lõksu jäänud kährik, kes juba kaugelt hääli kuuldes ennast kerra tõmbas. Lähemale jõudes lükkame jäätükki mõlaga kalda poole, kährik hüppab jää pealt vette ja ujub kiiresti kalda poole. Temal läks õnneks.

Juba esmaspäevaks oli selge, et Soomaa 1956. aasta veetase oli paarikümne sentimeetriga ületatud ning vaid 13 sentimeetrit puudub viiest meetrist. Kui kõrgele aga vesi Soomaal veel tõusta võib?

Ööl vastu esmaspäeva külmetas korralikult ning metsavahelisele veele oli tekkinud tugev jääkiht, mis veetaset alandas. Üle viie meetri tõusu aga kohalikud ei usu.

«No mis elu see on, eks ole,» ütleb Silver äsja juuksurist naasnud Hoolmiku talu elanikule Arnole. «Mis elul viga, elu on ilus. Veereb nagu hernetera peopesal,» vastab Arno. «Ja aasta pärast jälle!»