Sinikael- pardid, kes üldiselt vee ääres elavad , on karmi talve tõttu muutunud leidlikuks, otsides paremaid toitumispaiku.
Karm talv muudab linnapardid leidlikuks
22. veebruar 2010, 07:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeva pärastlõunal ootasid kümned sinikaelad Rakvere südalinnas bussijaama juures lumel kõhutades, et ehk jagub häid inimesi, kes midagi söödavat poetavad.
"Tuvidestki on kahju, kuigi räägitakse, kuidas nad linnaruumis haigusi levitavad. Mis siis veel partidest rääkida," ütles rakverlanna Meeli, kes lisas, et on vahel lindudele toitu andnud.
"Talviti on sinikaelu ikka aeg-ajalt teede ääres ukerdamas näha, aga see, et neid siia bussijaama juurde on nii palju kogunenud, on minu jaoks üllatus," ütles ta.
Sinikael-pardid on Eestis rändlinnud, kes lendavad tavaliselt ära enne veekogude kinnikülmumist, väga kaugele nad küll ei rända, kuid siiski kohtadesse , kus on piisavalt vaba vett.
Sinikael-part toitub nii putukatest ja limustest kui veetaimede rohelistest osadest, edukalt sobivad talle ka terviljaseemned.
Arvestatav hulk sinikaelu jääb aga talvituma ka Eestisse: osalt seetõttu, et viimastel aastatel on olnud üldiselt üsna pehmed talved, teisalt on niinimetatud linnapardid harjunud inimestelt lisatoitu saama ning loodavad kahejalgsete abile.
Sinikael-part saab vajaliku toidu veekogust kätte seni, kuni nokk selle põhja ulatub. Näiteks Rakvere kirikupargi tiik on aga suures osas jääga kaetud ning vaba vett on vaid lapike.
Rakvere tiikidel elutsevate sinikaelade saatus läheb korda paljudele linlastele. Näiteks rahvaaeda ehk teatriparki tulid paar noormeest mõned päevad tagasi linde toitma isegi suure 50 -liitrise musta kilekoti täie saiaga. "Vähemaga pole mõtet nii suurt hulka parte narridagi," arvas neist üks.