Kohalikud inimesed saavad aidata ummuksisse jäänud kalu

Kalad. Foto: Pärnu Postimees.

Eesti veekogudes hapnikupuuduse ohtu sattunud kalu saavad aidata kohalikud kalurid ja elanikud kõige enam jäält lume lükkamisega.

Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialisti Aimar Rakko sõnul ei saa veekogude ummuksisse jäämist käsitleda ühe protsessi põhjuse või tagajärjena. «Enamasti on tegemist mitme teguri võimenduva koosmõjuga, mis soodsate tingimuste koosmõjul võib viia järve hapnikusisalduse langemise tasemele, kus saab rääkida ummuksisse  jäämisest.»

Looduslik protsess, mida inimtegevus võimendab

Ummuksisse jäämine on tema sõnul looduslik protsess, olgugi, et tihti inimese poolt võimendatud. «Suuremas ohus olevad järved aga on niivõrd inimese poolt ümberkujundatud, et haruldasi liike ja kooslusi neis peaaegu pole. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaesusest on rohkem humaanne tegevus ja majanduslikku tulu sellisest tegevusest on raske loota.»

Enamiku kalade jaoks loetakse Rakko sõnul hapnikukontsentratsiooni alampiiriks 2 mg/l. Sellest allapoole jääv hulk võib viia kalade valikulise suremuseni ja koosluste ümberkujunemiseni järgnevatel aastatel.

Osaliselt või täielikult hävinevad rööv- ja lepiskalade populatsioonid. Eesti oludes on nendeks peamiselt ahven, särg ja haug.

Eesti veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved.

Ühe potentsiaalse rühma moodustavad paljud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.

Jääukude raiumine pole parim abi

Üheks ohtlikku olukorda sattunud veekoguks on Klooga järv, mille ümbruskonnas elavad inimesed on internetifoorumisse postitanud pilte juba surnud kaladest.

Olukorra leevendamiseks korraldatakse järvel laupäeval üritus, mille käigus loodetakse jäässe auke raiuda ning sel moel hapnikku vette juhtida.   

Ummiksile jäämist aitab Rakko sõnul aga kõige enam leevendada hoopis järve jää lumest puhastamine. «See suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma. Puhas ja värvitu jää pole valguse läbimisel oluliselt suuremaks takistuseks kui vesi,» selgitas vee-elustiku ekspert.

Nii läbib 43 sentimeetri paksust jääkihti kuni 70 protsenti pinnalelangevast valgusest.

«Aukude raiumine omab mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski on see suhteliselt väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni,» selgitas Rakko.

Samuti on võimalik kunstlik aereerimine ehk õhu otsene pumpamine jääalla, kuid see on Rakko sõnul suhteliselt ebaefektiivne ja lokaalse mõjuga.

Ühtlasi soovitab keskkonnaamet ka inimestel teada anda veekogudest, mis on ummuksisse jäänud. Ameti pressiesindaja sõnul nemad ise küll jäält lund lükkama ei hakka, kuid soovitavad seda kindlasti näiteks kohalikel kalastusseltsidel teha.