Tänavune külm ja päikeseline talv on tõeliseks kingituseks kõigile halode ning teiste atmosfääri optikanähtuste gurmaanidele, Tartu Ülikooli atmosfäärifüüsik Piia Post on säärase külluse poolt juba liigagi ära hellitatud, kirjutab Nils Niitra.
Külm talv toob taevasse imelisi vaatemänge
23. jaanuar 2010, 00:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sestap oli Post eile hommikul isegi veidi pettunud, kui Tartus Tähe tänava füüsikahoone aknast ei avanenud vaadet ühelegi halole. «Päikesepaistelistel päevadel näen ma halosid pea iga nädal,» kinnitas ta.
Postimeeski on avaldanud aeg-ajalt mõne lugeja saadetud foto halost. Kõige tuttavamad on vast rõngas ümber päikese, kõrvalpäikesed ja päikesesambad ehk nn päikeseküünlad. Erinevaid halosid on siiski märksa rohkem.
Õhukesed pilved
Optilised nähtused atmosfääris on seotud Posti sõnul kas õhus hõljuvate jääkristallide või veepiisakestega, mis on tavaliselt koondunud pilvedesse. Halosid põhjustavad aga just jääkristallid.
«Praegu pilvi pole ja sestap ei näe ka halonähtusi,» rääkis atmosfäärifüüsik. See ei tähenda siiski, et taevas peaks olema täispilves ning hall.
Lisaks jääkristallidele on halode tekkeks vaja ka valgust, olgu see siis päikese- või kuupaiste, tänavalamp või autotuled. Inimsilma jaoks võib taevas olla pealtnäha täiesti selge, aga halode esinemine reedab kõrgel atmosfääris õhukesi kiudpilvi. Halo tekib kergelt pilves taevas.
Posti sõnul on erinevaid halosid paarkümmend. «Sõltub sellest, kui korrapärased on parajasti jääkristallid, kui ühtlaselt nad jaotuvad, kui suured nad on ja kui kõrgel on päike,» lausus ta.
Jääkristallid ei pea seejuures asuma üldsegi mitte pilve sees, halosid võib tekitada ka jäänõelte sadu.
Paljud ei märka
Veepiiskade tekitatavaid optikanähtusi nimetatakse hoopis taradeks või kroonideks, aga neid näeb meil talvel harva.
«Näiteks päikesekroon on pealtnäha üsna sarnane 22-kraadise halorõngaga, erinevus on siiski selles, et halo tekib, kui päikesekiired murduvad jääkristallides,» ütles Post.
Halorõngas on päikesest alati kindlal kaugusel, aga päikesekrooni puhul võib rõngas asuda suvalisel kaugusel ja olla teinekord lausa lapergune. Halol on alati päikese pool punane värvus, päikesekroonil aga violetne.
Suurt osa halosid enamik inimesi Posti sõnul ei märka.
«Kui nähtused ei ole väga intensiivsed, siis inimesed ei pane neid tähele,» selgitas ta. «Sa pead päikese pöidla või käega kinni katma ja alles siis näed midagi, muidu varjutab ere päike kõik ümbritseva.»
Päikesesammas võib ulatuda nii päikese kohale kui alla. Me lihtsalt ei pruugi samba alumist osa näha, sest see jääb horisondi taha.
Jääkristallid näevad mikroskoobi all imelised välja – tegu on kuusnurksete prismadega, mõnikord on need piklikud sambad, teinekord aga õhukesed kuusnurksed plaadikesed.
Kui halo taha jääb tume pilvemassiiv, siis on see eriti hästi nähtav, sest pilved tekitavad nähtusele n-ö ekraani.
Päikesesammas tekib, kui päikesevalgus peegeldub kristallidelt ja võimendub. «Sisuliselt peegeldavad kristallid päikeselt tulevat valgust edasi, mitte tagasi, nagu meie peegeldusest aru saame,» rääkis Post.
Päikesesamba puhul peegeldavad kuusnurksed plaadikesed valgust selle suunda muutmata ja seetõttu ei ole sammas ka vikerkaarevärviline. Kui piklikke kuusnurkseid sambakesi läbides valgus murdub spektriks, selle suund muutub ja tekivad vikerkaarevärvilised halod.
Ebapäikesest ehk kõrvalpäikesest on märksa harvaesinevam halo tangensiaalne kaar ehk puutujakaar, mis moodustub päikese kohal või/ja all.
Saladuslik rist
Kui päikest ümbritseb 22-kraadise nurkkaugusega rõngas ja sellele lisaks jääb mõlemale poole päikest ebapäike ning üles tangensiaalne kaar, tekib päikese ümber omalaadne rist, mis vanarahva vägagi elevile ajas.
Atmosfääri optikanähtused on andnud põhjust kõikvõimalikeks ennustusteks ja mõistagi ka maailmalõpuootuseks.
Seniidikaare märkamiseks on aga vaja pea päris korralikult kuklasse ajada. Eestist lõuna pool on seniidikaar nähtav jõulisema ja värvilisemana kui Eestis. Post tunnistab, et sageli saavad ainult asjatundjad aru, et siinse taeva laotuses jooksva õrna vikerkaare näol on tegu just seniidikaarega.
Lisaks tavalisele 22-kraadisele päikeserõngale on olemas ka 9-kraadine ja 46-kraadine rõngas, mida näeb harva. Võib juhtuda, et päikese ümber moodustub lausa kaks erineva nurkkaugusega rõngast.
Ka kuu ümber moodustuvad rõngad, ent neid märgatakse päikese omadest harvemini.
Kõige uhkemad halod on Posti sõnul küll Antarktikas, aga ka praeguse ilmastiku puhul võib Eestis esineda võimsaid halosid. Kuidas neid märgata? Vaadake taevasse, mitte maha.