Bioloog oskab ulguda nii ema- kui isahundi häälega

Eestimaa Looduse Fondi liikmed otsisid üleeile bioloog Rein Kuresoo eestvedamisel Alam-Pedjal jälgi seal liikuvast viiepealisest võsavillemikarjast. Foto: Lauri Kulpsoo

Bioloog Rein Kuresoo paneb käed suu ette torru ja ulub nii, et ihukarvad tõusevad püsti. Kuresoo oskab ulguda nii ema- kui isahundi häälega, aga isahundi hääle peale

uluvad pärisvõsavillemid talle meelsamini vastu

Kuresoo ulgumise komme pärineb ülikooliajast, kui ta Põhja-Kõrvemaal huntide ulule esimest korda vastata proovis ja hallivatimehed omakorda vastasid.

Sellest ajast saadik on huntide eluolu Kuresoo hobi ja heal mitmel korral aastas käib ta neid metsas seiramas. Hundihääle tegemiseks ulub mees tavaliselt läbi petrooleumilambi klaasi, sest siis läheb hääl soovitud suunas võimsamalt teele.

Proovin isegi ulguda, aga Kuresoo hinnangul sellist häälitsust metsakutsud tõsiselt ei võta.

Haruldane sündmus

Ükskõik kui oskuslikult inimene ka hundi häält järele ei teeks, ei tähenda see kaugeltki seda, et hunt tuleb tema peost sööma. Hundi nägemine on iga hundiuurija jaoks harukordne sündmus.

Kuresoo on näinud hunti neljal korral. «Olen olnud pesa lähedal, kui kollaste silmadega emahunt tuleb hiilima, mida ma tema poegadega teen,» lausus ta. «Ega ta kallale ei tule – selliseid juhuseid pole olnud. Aga ka ulgumise peale võib hunt tulla üsna ligi, noorhunt on võib-olla uudishimulikum.»

Dokumentides on hundi murtud inimest mainitud Kuresoo jutu järgi viimati 19. sajandi teisel poolel, kui võsavillemid karjapoisi nahka panid.

Hundi ulg kostab päris kaugele. «Kui ma ise ulun, kuuleb minu kaaslane ulu vahelduval maastikul umbes kolme kilomeetri peale ära,» räägib Kuresoo. «Hundi kõrv on siiski teravam ja tema võib kuulda mu ulgu 3,5–4 kilomeetri kauguselt, aga vana isahundi enda hääl suudab täita inimkõrvale kuni neljakilomeetrise piirkonna.»

Üleeile, kui Eestimaa Looduse Fondi asutajaliige Kuresoo sama organisatsiooni nooremad liikmed Alam-Pedjal räätsamatkale viis, ei olnud ulgumisel sügavat mõtet. Hundid uluvad eelkõige hilissuvel ja sügisel, kui neil on pojad.

Täiskuu pole oluline, küll aga eelistavad nad pimedat aega ja vaikset ilma, sest milleks raisata kallist energiat tuulde ulgumisele. Aeg-ajalt alluvad loomad Kuresoo provokatsioonile siiski teistelgi aastaaegadel. Seekord mitte.

Sedakorda läksime otsima hundijälgi, trotsides fakti, et lumesadu on ka värskematest jälgedest vaevunähtavad täpikesed alles jätnud. Kuresoo teab, et viimasel ajal kolab Alam-Pedja viieliikmeline kriim­silmakamp rohkem Palupõhja küla lähistel.

Muidu ei oleks mõtet üritadagi, sest ühe karja territoorium on kindlasti enam kui sada ruutkilomeetrit ja liikuda paarkümmend kilomeetrit päevas pole huntidele mingi probleem.

Ilvese pettekas

Kuresoo sõnul on hundi jälg nii kujult, aga üldjuhul ka reana koera omast selgelt eristatav. Hundi jälg on koera omast piklikum. Hundi jälje tunneb kõige hõlpsamini ära nii: kui keskmiste ja välimiste varvaste jäljendite vahele mahub tikk, ilma et see neid puutuks, on tegu võsavillemiga.

Koerajäljel lõikab aga tikk keskmiste varvaste jäljendite alaosa. «Suurel koeral on selline natuke taaruv kõnnak, sellal kui hundi rida läheb tavaliselt sirgelt ja üks käpp asetub teise ette,» selgitab Kuresoo.

Paarisajameetrise matka järel leidis Kuresoo heinamaalt just sedalaadi jäljed, mis uurimisel osutusid pigem ilvese omadeks. «Jälgede vahe on küll hundile täpselt paras ja need lähevad täpselt reas – rebasejälgedel on väiksem vahe ja siga veaks paksu lume sisse vao ka,» seletab Kuresoo. Rõhutaks veel üle, et jälgedest olid lumel vaid täpikesed ning nende täpsemat kuju ei saanud pealesadanud lume tõttu määrata.

Ilvesejälgedega oli tegu aga ilmselt seetõttu, et ühe põõsakese juures tegi muidu sirge jäljerida jõnksaka. «Ilves nagu kasski meeliskleb vahepeal puude või põõsaste juures,» räägib Kuresoo. Mõne aja pärast kaob jäljerida sootuks. «Kadus nagu Ruhnu karu,» tõdeb jäljekütt.

Nii poegadega emailves kui karjas hundid kõnnivad, muide, üksteise jälgedes, mis teeb loomade hulga määramise keeruliseks. Üksteise jälgedes kõndimine aitab järelkõndijatel energiat kokku hoida.

«Seda, kas selle taga on ka konspiratsiooni, hundid meile ei ütle,» muigab Kuresoo. Kui karja juhtpaar teeb järsema suunamuutuse, võib tagumine seltskond pisut teed lõigata. Saagijahil hundid hargnevad.

Ilmselt ikkagi hunt

Lõpuks leiab Kuresoo metsast jäljed, mis on hoolimata oma ebahundilikkusest tema hinnangul kahe võsavillemi omad. «Siin on nad seda maastikku nuhutamas käinud ja ka kõnnak läks tavapärasest sirgest jäljest vaaruvamaks ja koera oma sarnasemaks,» selgitab ta. «Kui siinkandis käiks suuri koeri, siis võiks ju vaielda, aga kohalike kinnitusel neid ei käi.»

Metsas kolavatel koertel on Alam-Pedjal läinud üldjuhul haprasti. See ei ole koht, kus inimene võtab looduselt. Siin võtab loodus inimeselt. Palupõhja küla elaniku Helgi Velja terjeri viisid võsavillemid 2002. aastal metsa ja pärast seda pole naine enam koera võtnud.

«Ema pidas mul lambaid ja läks neid talitama,» räägib Velja. «Muidu hoidis ta koera huntide eest väga, aga siis läks ta korraks loomi talitama ja nägi poolesaja meetri kauguselt, kuidas hundikari koera ründas.»

Viimati nägi Velja värskeid võsavillemijälgi maja lähistel alles 2. jaanuaril. «Sügisel nad ulgusid – eks ta ole, jah, natuke õudust tekitav,» tõdeb naine.