Lumi on muinasjutt, heihei, lumi on ime! Nii kõlas Eesti kahevõistlejate hitt siis, kui veel oli kahevõistlejaid ja laulis Allar Levandi. Nüüd on küll lund, aga pole enam kahevõistlejaid.
Indrek Tarand: Lumi. Lumi? Lumi!
/nginx/o/2017/02/23/6367729t1h787a.jpg)
9. jaanuar 2010, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole võimatu, et soodsate lumeolude korral nad tekivad taas. Kuid kas tekivad ka uued luuletajad, kes lisaksid eesti luule külluslikku ja kõrgetasemelisele varamule omi tundeid ja mõtteid?
Hangemattunud teeääred ja metsapuid kattev lumi, talvepäike ja jääpurikad, külmsinine valgus õhtueel, aga ka tuisk, on pakkunud ohtralt inspiratsiooni. Meenub Juhan Liiv. Veel tänasedki lapsed esitavad meelsasti jõuluvanale ja muudelgi puhkudel salmi «Lumehelbeke tasa, tasa…» Aga üldiselt torkab silma, et luuletajaid teeb talv pigem kurvaks ja rõõmu sellest valgest aastaajast ei taheta eriti tunda.
Betti Alver kirjutab: «Mul halvim aeg on range südatalv…», Viivi Luik lisab: «Mina ei armasta lund/lumi on hallipäine». Eelkäija Juhan Liiv teab: «Lumi tuiskab, mina laulan/laulan kurba laulukest». Nukrat nendingut on Juhan Viidingu tõdemuses «seegi on jumala ilm!» («Tuisk on kolmandat päeva»). Paul-Eerik Rummo osutab ohtudele: «Kes lumevalgust vahtind, jääb lumepimedaks!»
Muidugi ei puudu mündil teinegi külg, millele on vermitud optimistlikku ootust Marie Underi sõnades «Mu kevad algab enne jõulu juba…», milles paraku ikkagi kajastub hinnang talvele. Et saaks ta juba läbi. Ning isegi J. Speek lõpetab oma maalilise ja mitmete salmidega kauni talveluuletuse «Lumi nagu valge sammet» lootusega tulevaste põlvede paremale elujärjele:
Las ta magab, kasvab, sirgub
Eesti tähtsaim tulevik.
Tali lahkub, suvi virgub
Ilm siis rõõmus, õnnelik!
Mulle lumi ja talv meeldivad. Ma tunnen nende puudumist valusamalt kui näpuotsi või kõrvalesti näpistavat pakast. Võib-olla seepärast ma polegi luuletamisega sina peal.
Olen olnud mõnikord südatalvel troopikas ja tundnud erilist igatsust põhjala järele.
Ei aidanud ka Singapuri kaubamajade katustelt külvatud kunstlumi, mis plastmassist jõuluvanakujudele jõudes juba veeks sulanud oli.
Ma sain aru, milline privileeg on elada paigas nagu Eesti, kus hea õnne korral on neli aastaaega reljeefselt olemas. Sellepärast vist peabki vahel ära käima, et teada tegelikult, kui hea on siiski kodus. Eestis!
Europarlament alustab juba ülehomme. Kui lumetormi ei tule, peab minema.