Maalapp võib asuda küll heas kohas asula serval, ent kui pinnas on nii soine, et see ei sobi ehitamiseks ega põllupidamiseks, võib parimaks lahenduseks olla hoopis järv.
Ökopaisjärv puhastab ise ujumisvett
10. september 2013, 09:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maakaarte vaadates te Jõgevamaal Pala küla idapoolses servas asuvat veesilma ei leia, sest see sai valmis alles eelmisel nädalal. Näha on üksnes Pala oja. Seesama oja voolab nüüd läbi vastvalminud paisjärve.
Veekogu pole suur, ulatub 1,2 hektarini. Umbes pool sellest on mõeldud ujumiseks ning sügavust on seal kuni kolme meetri jagu. Veesilma see osa, kuhu suubub kaugematest metsadest ja põllumajandusmaadelt oma vee saav Pala oja, on aga madal, kõigest poole meetri sügavune.
Madalas vees saab kasvada tihe vetikamass, mis hoiab kinni oja toodava prahi ja puhastab vett, selgitas paisjärve rajamist juhtinud Pala vallavalitsuse liige ja spordijuht Kalev Karu. Sellest ka veekogu nimi – ökopaisjärv.
Asub eramaal
Ehkki Pala vald asub Peipsi järve ääres, polnud omavalitsuse alal siiani ametlikku ujumiskohta. Kodavere surnuaia taga käib suviti suplemas küll hulga rahvast, kuid tegemist on kõigest kiviklibuse järvekaldaga.
Eelkõige sundiski järve rajama ujumiskoha puudus, tunnistas Karu. «Siin on palju lapsi ning ujumiskoht oli ka nende suur soov.» Kaks kohalikku mittetulundusühingut panid jõud kokku ja hakkasid kirjutama rahataotlusi. Kahest maaelu arendamise fondist õnnestuski raha saada, väiksema summa pani välja vald ning ehituseks vajalik ligikaudu 100 000 eurot oligi koos.
Eestis ei tule just sageli ette, et ühiskondlik objekt valmib eramaale, liiatigi, kui pinnasetöid tuli teha päris mitmel hektaril. Maaomanik Priit Kaljund kinnitas Tartu Postimehele, et ta ei leidnud soisele krundile mõistlikku kasutust ning mõlgutas ka ise endamisi paisjärve mõtteid. Kui teised inimesed kõik vajalikud load ja rahastuse korraldasid, oli ta rõõmuga nõus maavalduse tasuta kasutusse andma. Notari juures lepiti kokku üksnes selles, et vald maksab ära maamaksu.
Praeguse lahendusega on mees igati rahul. «Silmale on päris ilus vaadata,» tunnistas ta.
Vajus järve tagasi
Veekogu rajamine ei kulgenud siiski viperusteta. Mullu sügisel leidsid mittetulundusühingud lõpuks ehitaja, kes oli nõus järve valmis kaevama.
Kaevamine algas siis, kui väljas olid juba miinuskraadid. Savine pinnas tõsteti tulevase järve kaldale. Saabus kevad ja oh häda: savi sulas nii libedaks, et suur osa välja kaevatud pinnasest vajus tulevase paisjärve sängi tagasi. Ei jäänudki muud üle kui otsast alata. Nüüd veeti pinnas palju kaugemale.
Selgus ka, et niiskes kohas on väga palju allikaid, need hakkasid maha pandud liiva kohe järve kandma. Selle mure lahendamiseks sai suuremad allikad suunatud torudesse.
Nüüd on järv valmis ja kohalike ettevõtete abiga ka mänguväljak rannas püsti. Inimesed tunnevad rajatisest rõõmu ja käivad siiani ujumas, kinnitas valla spordijuht Kalev Karu.