Ehkki viis aastat kestnud metsloomade marutaudivaktsineerimine on andnud häid tulemusi, pelgavad ulukite uurijad, et kasvanud rebaste ja kährikute populatsioonis hakkavad levima uued tõved.
Vaktsineerimine kasvatas hüppeliselt rebaste ja kährikute arvu
13. oktoober 2009, 16:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil märkis Tartu Postimehele antud usutluses, et praegu ei julge keegi rebaste ja kährikkoerte täpset arvu nimetada. «Kindlasti keegi julgeks, kuid suure tõenäosusega ta eksiks.»
Arvukuse suurenemise taga on otseselt vaktsineerimine. Männil ise suhtub vaktsineerimisse aga negatiivselt.
«Vaktsineerimise kaudne mõju loodusele võib olla päris suur, kuid seda mõju ei ole hinnatud». Näitab ka rahvusvaheline praktika, et pärast marutaudi vastu vaktsineerimist kerkib pisinäriliste arvukus hüppeliselt. Paralleelselt arvukuse kasvuga hakatakse väiksemaid kiskjaid ka tõrjuma, et nad ei kahjustaks looduslikku tasakaalu.
Eestis pole seda aga tehtud ning kahtlemata avaldab kährikute ja rebaste arvukuse kasv mõju ka teiste loomade populatsioonidele. Näiteks peetakse Eesti metsades kõikjal levinud halljänest paiguti juba ohustatud liigiks.
Öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta. Nii on meil võitlus marutaudiga küll praktiliselt võidetud, ent suuremates asurkondades hakkavad levima erinevad parasiidid või näiteks kärntõbi, mis hakkab nõrgemaid isendeid samuti tapma.
Kiirelt kasvav rebaste populatsioon laiutab juba ka linnades. Loomult häbelikum kährikkoer inimese seltskonda ei hinda, küll aga on neid pea sama palju kui reinuvadereid.
Männili sõnul viidi viimane rebaste ja kährikute loendus viidi läbi umbes 15 aastat tagasi. Sel korral määrati mõlema looma populatsiooniks 8 000-10 000 isendit.
«Need arvud olid aga tugevalt alahinnatud,» leidis Männil.
Korraldatud jäljeloenduste käigus on leitud, et kähriku arvukus on viimase viie aasta jooksul ühtlaselt kasvanud. Rebaste arv tegi hüppe möödunud aastal.
Populatsioonide kasvust annab märku ka pidevalt kasvanud kütitud loomade arv.
Pelglikuma loomuga kährikust tõenäoliselt linnalooma ei saa. Küll aga on rebane inimestega rohkem kohastunud. Aedlinnades on rebastel juba koguni pojad olnud.
Männili sõnul meelitab rebase linna esmajoones hea toidubaas. «Tal peab olema võimalik paluke kätte saada oluliselt lihtsamalt kui metsas.» Vastasel juhul loom linna ei tuleks, sest ta ikkagi kardab inimest.
Nii sõbralikuks ei muutu rebane tõenäoliselt kunagi, et ta end inimesel sügada laseb ja peaaegu koduloomaks muutub.
Küll aga käib ta koerte-kasside toidukaussidest matti võtmas ning hästi toidetud kodukassiga maiustamisest ei ütle reinuvader samuti ära.
Kindlasti on ka prügikastid ja kompostihunnikud metsaloomale suurepäraseks toidulauaks.