Külaline puuriidas: hõbe-nahkhiir

Puuriidast halge võttes võib kohata ootamatuid olendeid. Näiteks hõbenahkhiiri. Foto: Martin Pau

Puuriidast talvepuid varjule viies märkasin korraga halgude vahelt välja vupsamas tumedat kogu, kes meetri kaugusel rohule potsatas.

Tilluke olend tõmbas tiivad, karvase kehaga võrreldes väga laiad, keha ligi ning jäi imetillukeste mustade silmanööpidega ümbrust takseerides justkui ootama, mis järgmiseks juhtub.

Nahkhiir ei satu just iga päev päiksevalguses inimese nina alla. Sestap palusin tütrel tuua kärmelt fotokoti, ise jäin kassivalvesse. Käsitiivaline talus paari meetri kauguselt klõpsimist näiliselt üsna rahulikult, ehkki tema pisikesed võbelevad sõõrmed paistsid kõnelevat muust.

Igatahes ei jäänud nahkhiir ootama, kuni ta kinnastatud pihku võtan ja kuhugi varjule toimetan. Esimese kerge puute peale näitas ta paar korda oma uhkeid kihvu ja siis, otsustava ponnistusega, tõukas kerekese rohututtide vahelt nii palju üles, et sai tiivad tööle panna. Mõni sekund laperdavat lendu ning vaateväljast läinud ta oligi.

Tolles puuriidas varju leidnuna kohtasin veel teistki nahkhiirt. Sarnast lugu, küll ühe nahkhiirega, kogesin augusti lõpupäevil mullugi. Toona jäi talutav pilt üles võtmata ja liik määramata. Küll tahtnuks teada, kas tegu on pargi-nahkhiire või tõmmulendlasega, kelle kolooniaid teadsin paari aasta taguse detektorvaatluse järgi küünikatuse ja majaseina vahel peituvat. Sel korral saatis nahkhiireuurija Matti Masing kärme vastuse: ilmselt on fotol hõbe-nahkhiir.

«Puuriitu kasutavad nahkhiired varjepaigana sageli,» tähendas Masing. «Hõbe-nahkhiirel on praegu rände aeg, eks see oli ajutine varjepaik.»