Saaremaal nummerdati 3000 liblikat

Liblikapüüdjate viimasel tööpäeval siples liblikavõrgus kesasilmik, kelle mõlema tiiva alumisel poolel seisis punases kirjas number kolm.

«Esimesel päeval püütud liblikas,» rõõmustas üks liblikapüüdjatest, Tartu Ülikooli veekogude ökoloogia magistrant Jaanika Põld. Tema kursusekaaslane Kristiina Taits ütles, et tegemist on 3. juulil märgistatud emase liblikaga, kes on liikunud umbes kilomeetri jagu märgistamiskohast edasi. Kuna märgistamisest on möödas kolm nädalat, on Taitsi sõnul tegemist «surma äärel» oleva liblikaga. Nimelt on liblikate eluiga kaks kuni kolm nädalat.

Vilkad lendajad

Märgistatud kesasilmik fikseeritakse protokolli ning seejärel lastakse ta uuesti vabaks, et ta saaks arvatavasti viimaseid päevi lennata. Et püütud liblikate märgistamine segadust ei tekitaks, on kahel püüdjal must ja punane veekindel marker, millega liblikate tiibadele kirjutatakse.

Liblikate võrku püüdmine nõuab osavat püügitehnikat, liigitundmist, teadlikkust isendi liikumiskiirusest ja iseärasustest. «Näiteks nõmme-tähniksinitiib liigub hästi kiiresti – teda on peaaegu võimatu kinni püüda, ta on nii kiire ja lendab siksakiliselt,» sõnas Kristiina Taits.

Helmika-aasasilmik kukutab end hirmust kinnipüüdmise ees rohukõrte vahele. «Nad on nii kavalad enda arvates. Alguses mõtlesingi, et on surnud, ja siis järsku paneb lendu,» meenutas ta. Teine kavaldaja on haruldane nõmmesilmik, kes on samuti kiire lennuga. «Maandub kivi peale, ta alumine tiib näeb välja nagu kiviklibu. Kui aga ligidale lähed, lendab kiiresti mujale.»

Kui liblikas on võrgus, tuleb ettevaatlikult jälgida, et püügi käigus ei oleks liblikavõrku sattunud mõni aasal õienektarit koguv mesilane – vastasel juhul võib liblikapüüdja saada nõelata. Lisaks peab olema tähelepanelik, et loopealsel alal peesitavale rästikule peale ei astuks.

«Töö käigus oleme lisaks tuhandetele liblikatele kokku puutunud ka hirvede, jäneste ning Soome entomoloogidega, kes meiega vestlema tulevad. Vahel tulevad meid jälle uudistama kohalikud elanikud,» lisas Põld.

Liblikate tiibadele kirjutamine neile liiga ei tee, kui ainult liblikas ise tiibasid liblikapüüdja sõrmede vahel rabeldes katki ei rebi. Siin peitubki liblikapüüdmise kunst. «Me ei ole märgistamise käigus veel ühtegi liblikat ära tapnud, kuigi algajatel püüdjatel pidavat seda ikka juhtuma. Liblikaga tuleb kontakt saavutada, pead temalt õigest kohast – keha lähedalt – kinni võtma. Kui teda õigesti kohtled, siis on ta enamasti rahulik ja laseb ilusti tiiva peale kirjutada,» selgitas Jaanika Põld.

Täpsus loeb

Paljude päevaliblikate hulgast pakuvad magistrantidele huvi 13 Saaremaa loopealsele iseloomulikku liiki. «Jalutame kaardil märgitud alad läbi, kirjutame liblikate leiud üles ja siis mõni aeg hiljem püüame uuesti, märgime ka need isendid protokolli. Tehtud tööst ei oleks kasu ilma täpse asukoha ja püüdmise ajata, mille iga isendi puhul üles märgime,» selgitas Kristiina Taits. Alasid on kokku kuus ning need asuvad Saaremaal Ulje küla lähistel. Ühe päeva jooksul jõuavad liblikapüüdjad läbi käia umbes neli ala.

Miks on vaja liblikaid püüda? Jaanika Põld ütleb, et liblikad on lühikese elutsükliga ning nende kaudu saab teada palju infot keskkonnaseisundi kohta. «Nad reageerivad igasugu muutustele palju kiiremini kui imetajad.» Projekti eestvedaja Anu Tiitsaare sõnul näitavad liblikad kõikide putukate olukorda: kui liblikatel läheb hästi, võiks arvata, et ka teistel putukatel pole viga.

Selleks et liblikaid märgistada, ei pea olema bioloogi haridusega, piisab vaid tutvumisest liblikaliikidega, kelle liikumist on vaja jälgida ja fikseerida. Küll aga on oluline soov olla looduses ja oskus väikseid «asju» tähele panna. «Paljudel inimestel puudub tänapäeva elutempo juures oskus märgata pisiasju. Liikide vaatlemine nõuab kannatlikkust, aega, süvenemist ja pisidetailide märkamist – see oskus on loodusteadlastel hästi arenenud,» selgitasid liblikapüüdjad.

Kolme nädala pikkusel püüdmisperioodil olid liblikapüüdjatel puhkepäevad ainult siis, kui sajuste ilmadega olid liblikad varjus. Kolm nädalat järjest väidetavalt Eestimaa ilusaimatel aladel liblikate püüdmine mõjub magistrantide sõnul vaimule värskendavalt. «Selle tööga ei teki rutiini, sest loodus on iga päev eriilmeline. Looduses on mõnus olla, mida sa ikka ilusa ilmaga toas passid – selles mõttes on see ideaalne töö,» sõnasid liblikapüüdjad.