Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne.
Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.
Sügavalt ekslik on väide, et karstialal, kus on maa-aluseid vooluteid, ei ole põhjavee modelleerimine võimalik. Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Karstivete modelleerimise alal on Eesti Geoloogiakeskusel pikaajalised koostöökogemused Rootsi ja Prantsusmaa hüdrogeoloogidega.
Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.
Tähelepanuväärne on Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja MTÜ Pakri Looduskeskuse teaduri Hella Kingu püüd tähtsustada Kurevere karstiala. TTÜ Geoloogia Instituudis 1991. aastal Eesti kõige teenekama karstiuurija Ülo Heinsalu teaduslikul juhendamisel koostatud väljaandes «Eesti Ürglooduse Raamat IV. Harju maakond» on viieteistkümne Harjumaa tähtsama karstiala üksikasjalik kirjeldus. Kurevere, Nabala, Angerja ega Tammiku karstialasid selles loetelus pole.
Ka Hella Kingu koostatud ja Anto Raukase toimetatud raamatus «Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus» ei ole neid nimetatud isegi kohaliku tähtsusega karstialade lahtris. Seda mitte sellepärast, et Heinsalu neid ei oleks teadnud, vaid seetõttu, et nendel ei ole teaduslikku ega looduskaitselist tähtsust.