Nabalas kaevandada soovivad ettevõtted ei saanud taas kohtult õigust

Nabala karstiala lähedale jääv Tuhala nõiakaev.

FOTO: Mihkel Maripuu

Keskkonnaministeerium peatas 2011. aastal mitme kaevandaja kaevandamislubade menetluse seoses ettepanekuga Nabala maastikukaitseala moodustamiseks. Õiguse saamiseks kohtusse pöördunud kaevandajad ei saanud seda ka ringkonnakohtult.

«Meie kindel seisukoht on olnud, et Nabalas ei saa edasi minna kaevandamisloaga, sest me tegeleme sel alal hoopis kaitseala moodustamise ettepanekuga, » selgitas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. «Kaevandamisest huvitatud firmad vaidlustasid meie otsuse kohtus, aga mul on hea meel, et me võitlus ei olnud asjata ja et ka kohus kinnitas veelkordselt – kaevandusloaga tegelemise peatamine oli õige ja põhjendatud.»

Kaevandajad Paekivitoodete Tehase OÜ, AS Riverito ja AS Kiirkandur esitasid aastatel 2005-2008 keskkonnaministeeriumile taotlused ehituslubjakivi kaevandamiseks Nabala lubjakivimaardla erinevates lubjakivikarjäärides. Algatati ka keskkonnamõjude hindamise menetlused.

2010. aasta 9. veebruaril esitas MTÜ Tuhala Looduskeskus keskkonnaministeeriumile ettepaneku Nabala Maastikukaitseala moodustamiseks, mille eesmärk on maastiku kaitse – unikaalse maa-aluste jõgede võrgustikuga karstivälja veerežiimi säilitamine ning põhjavee ja karsti kaitse, samuti alal leiduvate väärtuslike elupaikade ja liikide soodsa seisundi tagamine ning väärtusliku looduskeskkonna säilitamine.

Viitega MTÜ Tuhala Looduskeskuse ettepanekule ja looduskaitseseadusele peatas keskkonnaministeeriumi kantsler 8. juunil 2011 käskkirjaga nr 825 maavara kaevandamise lubade ja geoloogilise uuringu loa taotluste menetlused.

Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito esitasid kohtule kaebuse, nõudes käskkirja tühistamist, kuid Tallinna Halduskohus jättis mullu 29. juunil 2012. Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito kaebused rahuldamata.

Kohus leidis, et on ebaõige Paekivitoodete Tehase OÜ seisukoht, et neil on keskkonnamõjude hindamise menetluse lõpule viimiseks õiguspärane ootus. Kohtu hinnangul selline õiguspärane ootus puudub, sest looduskaitseseadus eelistab selgelt looduskaitse alla võtmise menetlust loamenetlusele.

Muu hulgas pidas Tallinna halduskohus vajalikuks välja tuua, et Nabala lubjakivimaardla piirkonna vastu on suur avalik huvi, mida väljendavad näiteks 64 000 toetusallkirja internetis piirkonna kaitseks. See on igal juhul tõsiseltvõetav argument kaitse alla võtmise küsimuse hoolikaks ja kaalutletud ning kiirustamata lahendamiseks, leidis kohus.

Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito pöördusid Tallinna Ringkonnakohtusse, kes appellatsioonikaebust ei rahuldanud.

Kohus märkis, et halduskohus leidis, et vaidlustatud osas on käskkiri seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub sellega ega pea vajalikuks esimese astme kohtu seisukohti ja põhjendusi korrata.

«Asjaolu, et apellandid ja kolmas isik AS Kiirkandur halduskohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda, et kohus oleks asja valesti lahendanud,» märgitakse otsuses.

Halduskohtus ja apellatsioonimenetluses vaieldi eelkõige selle üle, kas tegevusloa taotluse menetlust saab haldusorgan peatada looduskaitseaseaduse alusel. Kohus märkis, et looduskaitseseadusest tuleneb, et kui on esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek, siis on haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus mõjutatud loodusobjekti seisundit, õigus peatada haldusakti andmise menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni.

Eksitav on kaebajate väide, et loamenetluse peatamine keskkhonnamõjude hindamise (KMH) läbiviimise etapis ei vasta looduskaitseseaduse eesmärgile ning asjakohatu on väide, et KMH lõpptulemus ei saa mingil viisil loodusobjekti kahjustada, leidis kohus.

Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka kaebajate väide, et kaevandamislubade menetlus peatati määramata ajaks, kuna looduskaitseseaduse järgi peatakse haldusakti andmise menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni.

Vastava otsuse saab ilmselt teha ekspertiisi ja uurimistöö põhjal, mille valmimise ajaks on käskkirjas määratud 16. detsember 2013.

«Kohtuotsus oli meie jaoks oluline ja tuli igati sümboolsel ajal – Nõiakaev on jälle oma täies ilus keemas,» lisas Pentus-Rosimannus.

Tagasi üles