Muinsuskaitsealused veskid, paisud ja tammid vaadatakse üle ja osa neist ehitatakse ümber, et kalad läbi pääseksid.
Muinsuskaitsealused veskid saavad kalapääsud
16. aprill 2013, 19:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui kalade vaba liikumine veekogus on paisuga takistatud, siis on kaks varianti, kuidas tagada kalade vaba liikumine – kas rajada kalapääs või paisutus likvideerida,» rääkis keskkonnaameti veemajanduse koordinaator Reet Ulm. «Milline kalapääs tuleb rajada otsustatakse juhtumipõhiselt, võttes arvesse ka muinsuskaitselised piirangud.»
Nimelt alustasid muinsuskaitseamet, keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium koostööd veski- ja paisuomanikega, et tagada kalade läbipääs kaitsealustel paisudel ja veskitel.
«Kultuurimälestisi on selles nimekirjas 56, osa neist lõhejõgedel (16) ülejäänud mitte-lõhejõgedel,» rääkis muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor Merle Kinks. «Osal neist kalade liikumisega probleemi pole, näiteks on pais madal – 30 cm.»
Ulm täpsustas, et esialgsel hinnangul nendest seitse vajavad tähelepanu kalade läbipääsu tagamise osas.
Seejuures on osa jõgedel juba kalapääsud välja ehitatud. Näiteks Kurgja talu jahu- ja saeveskil, Sänna mõisa vesiveskil, Sänna mäeveskil ja Tõrva vesiveskil.
«Veeseadus seab kohustusena, et lõhilaste veekogudel tuleb tagada kalade läbipääs,» selgitas Ulm. «Muudel veekogudel on antud keskkonnaametile õigus kaalutleda kalapääsu vajalikkuse üle.»
«Kui on probleem kalade liikumisega, siis on vaja ehitada kalapääs, näiteks looduslähedane kividest kärestik – möödaviik või kalatrepp,» lisas Kinks.
Ulm seletas, et kalade läbipääsu tagamine on väga oluline, et saavutada veekogude hea seisund.
«Prioriteetne on kalade vaba liikumise tagamine lõhejõgedel, kuna neid jõgesid kasutavad siirdekalad (lõhe, meriforell, harjus, vimb jt) kudemiskohana ning ainult jõgedes saavad areneda nende kalade noorjärgud,» rääkis Ulm. «Kui siirdekalad jõgedes asuvatele koelmutele paisude tõttu ei pääse, väheneb siirdekalade populatsioon ja kesistub meie elukeskkond.»
Ametid lubavad eraomanikega koostööd teha. «Keskkonnaamet ja muinsuskaitseamet soovivad omalt poolt pakkuda abi lahenduste leidmiseks ning osapoolte koostööl saavutada parim lõpptulemus,» kinnitas Ulm.
Kink seletas, et keskkonna- ja muinsuskaitseameti seisukohad on mõneti erinevad – esimene soovib paisud likvideerida, aga muinsuskaitseamet soovib need säilitada kui mälestise lahutamatud osad. Mõned paisud ja tammid on ka eraldi kaitse all.
«Omal moel on vesiveskid Eesti tööstusarhitektuuri ajalugu ja see on ju ka ajalooliselt välja kujunenud maastiku osa – paisjärve veepeegel ja kosk on ju atraktiivsed ning säilitamist väärt, seetõttu ongi koostöö vajalik,» selgitas Kink. «Probleemiks on paisu taha kogunevate setete eemaldamine, mida omanik peab tegema.»
Ta lisas, et see pole otseselt muinsuskaitseline küsimus ja ametil ei ole selliseks tegevuseks võimalik raha eraldada.
«Ohtlikud on suurveed. Oleme keskkonnaametiga kokku leppinud, et teeme koostöös paisuomanikele meeldetuletuseks kirjad et nad suurvee ajal jälgiksid ja puhastaksid oma tammisid,» märkis Kink. «Mälestise omanik on kohustatud oma mälestist hooldama, aga kui poolel tammil pole omanikku, on probleem suur.»
Kalapääsude ehitamiseks peab igal üksikul juhul koostama muinsuskaitse eritingimused ja ka projekti nagu kõigi mälestiste puhul.
«Muudatused on vahel paratamatud ja vajalikud, aga see kõik toimub meie kontrolli all,» kinnitas Kink. «Näiteks kui kalatrepp ei sobi, siis on olemas isegi kalalifti võimalus (ehk lihtsamalt lahti seletades kalad kogutakse paisu all korvi ja tõstetakse üles). Kuna paisude lahendused ja kõrgused on erinevad, siis iga üksikjuht lahendatakse eraldi.»