Eesti sai ametlikult marutaudivabaks

Viie aasta jooksul visati Eestis lennukitelt rebastele ja kährikutele sadu tuhandeid vaktsiinipalasid. Tulemus on hea – marutaudis loomi pole enam mitu aastat leitud. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Veterinaar- ja toiduamet saatis Rahvusvahelisele Epizootiate Büroole (Office International des Epizooties, OIE) deklaratsiooni, milles kuulutas Eesti marutaudvabaks riigiks.

Vastavalt OIE reeglitele on riigil õigus kuulutada end marutaudist vabaks juhul, kui ta vastab maismaaloomade tervisekoodeksis kehtestatud nõuetele. Marutaudivaba riigi staatusse jõudmiseks on selles lisaks haigusest teatamise kohustuslikkusele, rangete impordinõuete ning toimivate seire- ning tõrjemeetmete olemasolule see, et riigis ei ole haigust esinenud viimase kahe aasta jooksul.

Eestis diagnoositi viimane marutaudijuhtum 2011. aasta jaanuarikuus, kui leiti nakatunud kährikkoer Põlvamaal Värska vallas mõne kilomeetri kaugusel Eesti-Vene maismaapiirist.

Sõltumata marutaudivaba maa staatusest jätkab veterinaar- ja toiduamet metsloomade marutaudivastast vaktsineerimist riigi lõuna -ning idapiiri aladel, et vältida haiguse taaslevikut Eestisse nakatunud naaberriikidest pärinevate metsloomade vahendusel.

Seoses geograafilise paiknemisega ei saa marutaudi Eestis tõenäoliselt kunagi hakata lugema minevikuprobleemiks, kuna nakkus on endiselt väga levinud meie idanaabri aladel ning üksikjuhtumitena leitakse haigust ka Lätis.

Kasside ja koerte regulaarne marutaudvastane vaktsineerimine on jätkuvalt kohustuslik. Alahinnata ei tohi ohtu, et haigus tuuakse riiki taas sisse ebaseaduslikult imporditud marutaudi vastu vaktsineerimata ja nakatunud lemmiklooma vahendusel. Endiselt tuleb säilitada ettevaatlikus kummaliselt käituvate kodu-ja metsloomade suhtes ning neist koheselt teavitada veterinaarteenistust.

Surmav haigus

Marutaud on läbi sajandite olnud surmavaim ning seetõttu üks enimkardetud loomade ja inimeste ühine nakkushaigus maailmas. Viimane laiaulatuslik marutaudipuhang Eestis sai alguse 1968. aastal, mil haigus levis nakatunud rebaste ja kährikkoerte vahendusel üle kogu riigi territooriumi nii maismaale kui ka saartele.

Alates sellest ajast on ligi neljakümne aasta jooksul surnud marutaudi sadu kodu- ja metsloomi aastas; raskeim oli haigusalane olukord 2003. aastal, kui laboratoorselt tuvastati marutaudi nakatumine surma põhjustajana 813  loomal.

Alates Teisest maailmasõjast on marutõppe Eestis surnud 27 inimest, neist viimane 1986. aastal.

Takistamaks marutaudi levikut koduloomade hulgas ning ennetamaks inimeste nakatumist on koerte ja kasside regulaarne marutaudivastane vaktsineerimine olnud aastakümneid kohustuslik. Riigieelarvest on kaetud nii vaktsineerimise kui ka marutaudikahtlaste loomade uurimisega seotud kulutused.

Alates 2005. aasta sügisest hakati marutaudi tõrjuma ka metsloomade populatsioonis. Tänu aastatel 2006-2010 üleriigiliselt kaks korda aastas toimunud metsloomade suukaudsele marutaudivastasele vaktsineerimisele suudeti taudi levikule väga kiiresti piir panna.

Viimane marutaudijuhtum, mida võis otseselt seostada nakkuse levikuga Eesti loomapopulatsioonis, oli 2008. aasta märtsis Harjumaal. Hoolimata järjepidevast marutaudikahtlaste loomade laboratoorsest uurimisest ning seiresüsteemi olulisest tugevdamisest, tuvastamaks haiguse levikut kährikute ja rebaste hulgas, on marutaudi edaspidi leitud vaid neljal korral riigi kagupiiri lähiümbruses: kolmel rebasel 2009. aasta suvel ning ühel kährikul 2011. aasta jaanuaris.