Veekogud võivad ummuksisse jääda

Ummuksisse jäänud järvedes surevad kalad. Foto: Martin Pau

Märtsikuus võivad püsiva jääkatte puhul sageneda veekogude ummuksisse jäämise juhtumid, mille tõttu hukkuvad kalad. Tegemist on loodusliku protsessiga, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt.

«Nagu mitmed teadlaste uuringud on näidanud, ei hukku enamikul juhtudel kogu ummuksis veekogude kalastik,» ütles keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti. «Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ja elavad sellised tingimused edukalt üle. Kalastik taastub üsna lühikese ajaga ja mõne aasta pärast on kõik endine.»

Tuleb arvestada, et tegu on loodusliku protsessiga ning inimene siin sekkuma ei pea.

Hukkumised veekogudes on peamiselt lokaalse iseloomuga ja kannatada saavad kõige levinumate liikide noorkalad: särg, ahven ja haug. Tegemist on kiiresti taastuvate liikidega ja mõne aasta pärast on järves jälle tüüpiline kalastik.

Ummuksisse jäämise tulemusena käivitub veekogus mitmeid isepuhastuslikke protsesse. Suureneb zooplanktoni osakaal, sest kalamaimud on hukkunud. Zooplankterid omakorda toituvad mikrovetikatest ja seeläbi suureneb vee läbipaistvus ning järve seisund paraneb mõneks ajaks üldiselt. Kalastikuga taastub veekogus ka normaalne toiduahel. Kui muutuste järel ei jää järve piisaval arvul röövkalu (haug, koha), siis saab neid juurde asustada.

Ummuksisse jäämisel on mitmeid põhjuseid: hapnikuvahetust takistav jää, soikunud veevahetus ja jääl olev paks lumi. Nende koosmõjul jäävad järele vaid hapnikku tarbivad protsessid: orgaanilise aine lagunemine, anorgaaniliste ainete oksüdeerumine ja veeorganismide hingamine.

Kõige ohtlikumas olukorras on rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Märtsikuus madalate merelahtede jääl jalutades on mädamuna hais selge märk jää all toimuvatest elustikku hävitavatest protsessidest.

Ummuksisse jäämise leevendamiseks on jääd lumest puhastatud ja jäässe auke raiutud. Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad ja taimed fotosünteesima ja hapnikku tootma. Selleks aga peab jää pind olema pidevalt puhas ja jää läbipaistev, muidu ei jõua valgus taimedeni.

Jäässe aukude raiumine ilma vee aereerimiseta suuremat kasu ei too, sest augud külmuvad kiiresti ja nende leevendav mõju on tühine. Aereerimist võib soovitada eraveekogude omanikele, kel võimalused selleks olemas.

Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud looduslikes järvedes vähe tõhusaks ja kalade suremist vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaesusest on mõistlik ja tulemuslikum väiksematel eraveekogudel, kus omanik saab rakendada  leevendavaid võtteid,  nagu taimestiku niitmine, lume eelmaldamine jäält, aukude puurimine, vee aereerimine jms.

Veekogu ummuksisse jäämisest on soovitav teavitada keskkonnaametit. Laekunud info põhjal tehakse otsuseid ja ettepanekuid kalapüügi korraldamiseks või kalastiku taastamiseks.