Siilipoeg ärkas talveunest

Silvi Lukjanov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Türi vallas Taikse külas asuva Pikavälja talu perenaine Ene Rannik kohtus laupäeva õhtul saunast tulles õues talle vastu tuigerdava siiliga.

Rannik kahtlustas esiti, et võttis palju leili ja näeb nüüd  autorattalt pudenevaid kamakaid koduõel liikumas. Lähemalt uurima hakates selgus, et tegu on siiski noore siiliga. «Käpad kõik lumised, nägu samuti, podises teine mis kole, kui tuppa sooja tõime,» sõnas ta.

Kuigi siile on Pikavälja talus palju, siis nii-öelda valel ajal pole Ranniku teada neist keegi varem silma alla sattunud. «Nuff (pildil), kutsume teda nii, elab nüüd koos kanadega laudas ja põhukastis. Siiani pole ta uuesti magama jäänud,» ütles ta.

Ene Ranniku õde helistas loomade varjupaika, kuid sinna siili ei tahetud, vaid soovitati endal hakkama saada. «Loodame, et laudas talle sobib ja ta jääb kas uuesti magama või peab kanasööki süües ikka kevadeni vastu,» lausus ta.

Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Jarmo Jaanuse selgitusel on siili talveunest ärkamine tavatum kui näiteks karu või kähriku puhul. «Ka ohtlikum, sest siil jahutab oma keha unne minnes korralikult maha ja vahepealne ärkamine võtab temalt liigselt energiat,» täpsustas ta.

Jaanuse oletust mööda võisid  siili und segada sulailmadega märjaks läinud küljealune, mille puhul inimese vahelesegamist metsloomad siiski ei vaja. «Kui nad uut kohta ei leia, siis see neile muidugi hästi ei mõju. Energia saamiseks suhkruvett võib ju neile natuke anda, kuid siiski ei enamat. Panna võimalusel jahedasse ruumi ja jätta rahule,» soovitas ta.

Varem talveunest ärganud siilidest Jaanusele teatatud pole, kuid sellest nüüd esimest kevademärki ta ka välja lugeda ei julgeks. «Veebruari algus on selleks siiski veel liiga vara,» lisas ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles