Uuring: huntide küttimislimiidid peaksid lähtuma kahjustustest

Hunt. Foto: Toomas Huik

Hundi asurkonna korraldamisel on oluline arvestada kahjustuste esinemisega, suunates tugevama küttimissurve just kõrgema kahjustuste esinemissagedusega piirkondadesse ka maakonnasiseselt, leitakse värskes uuringus.

Keskkonnateabe keskuse spetsialisti Raido Kondi ja Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teaduri Jaanus Remmi värskest uuringust «Maastiku tsoneerimine hundi erineva ohjamisintensiivsusega aladeks» selgub, et vastavalt kahjustuste esinemisele peaks erinevatel aladel olema erinev ka huntide küttimisintensiivsus.

Eestis reguleeritakse hundi küttimist piiratud jahiaja (1. novembrist kuni 28. veebruarini) ning ühe jahihooaja vältel maksimaalselt küttida lubatud isendite arvu määramisega. Iga-aastane küttimislimiit määratakse vastavalt seireandmetele ning limiit jaotatakse erinevate maakondade vahel, selgitatakse uuringus.

Vastava jaotuse aluseks on hundi pesakondade (karjade) arv maakonnas, eelneval aastal kütitud loomade hulk ning ka jooksvalt aasta vältel registreeritud kahjustuste hulk.

Kahjustuspiirkonnad, kuid ka parimad hundi elupaigad asuvad sageli aga maakondade piirialadel, mis raskendab omakorda küttimislimiidi jaotamist. Uuringust selgus oluline asjaolu, et parimad hundialad siiski ei kattu piirkondadega, kus kahjustused kariloomadele on suured.

Maakonnasiseselt hundi küttimist Eestis üldiselt ei reguleerita. Maakonna, kui suure pindalalise üksuse, piiresse jääb samas väga erineva ilmelisi maastikke – nii loodusmaastiku (metsa) suure osakaaluga alasid, mis on hundile sobivaks elupaigaks ning kus on nii kariloomade arv kui ka hundi kahjustused väikesed, ning ka maastikuliselt heterogeenseid, suurema kultuurmaastiku osakaalu ja tihedama inimasustusega alasid.

Kuna viimastes on sageli ka rohkem kariloomi, siis võivad neis piirkondades olla suuremad ka hundi kahjustused.

Vastavalt kahjustuste esinemisele peaks erinevatel aladel olema erinev ka huntide küttimisintensiivsus, suunates küttimist pigem kahjustuste piirkondadesse ning säilitades loodusmaastikes elavaid isendeid, väidetakse uuringus.

Hundi kahjustuste hulk ja ruumiline jaotus on maakonniti erinev ning mitmel puhul on võimalik välja tuua maakonnasisesed suuremate kahjustustega piirkonnad.

Äärmuslikuks näiteks on Ida-Virumaa, kus valdav osa kahjustusi on koondunud väga väikesele alale Mäetaguse vallas. Teistest maakondadest asuvad suuremate kahjustustega piirkonnad näiteks Kareda ja Koeru vallas Järvamaal, Jõgeva ja Palamuse vallas Jõgevamaal ning Lõuna-Eestis Karula ja Mõniste vallas.

Rohkem on kahjustusi olnud ka Kehtna vallas Raplamaal ning Tapa, Albu ja Anija vallas Lääne-Virumaa, Järvamaa ja Harjumaa kokkupuutealal. Samas Pärnu- või Tartumaal, kus kahjustusi on vähem, paiknesid nad ka hajusalt ning teistest selgelt eristuvad piirkonnad puudusid.

Uuringu koostajad jõudsid muu hulgas järeldusele, et senine praktika ei võimalda suunata küttimist kahjustuste piirkondadesse ning vähendada seda heades hundi elupaikades, kus kahjustusi kariloomadele ei teki. Seda näitab nii nõrk seos küttimise ja kahjustuste paiknemise vahel kui ka kahjustuste hulga suurenemine vaadeldud perioodil.

Autorid kinnitavad siiski, et küttimise korraldamine nõuab kindlasti edasisi uuringuid ning arutelusid.