Esmaspäeva hilisõhtul kell 22.17 toimus Haapsalu läheduses väike maavärin, mille magnituudiks määrati 1,0. Värin toimus maapinnale võrdlemisi lähedal, 4 km sügavusel.
Esmaspäeva hilisõhtul toimus Haapsalu lähedal maavärin
Eesti Geoloogiakeskuse teatel registreerisid maavärina Eesti, Läti ja Soome seismojaamad 315 km kauguseni. Kõige lähem vaatlev jaam oli Matsalu, umbes 30 km kaugusel.
Sellises suurusjärgus seismilist sündmust võivad inimesed lähipiirkonnas tunda, aga ainult soodsal juhul. Eesti Geoloogiakeskusele laekunud info järgi tunti Haapsalu maavärinat Ridala valla Mäekülas hetkelise maa vappumisena. Samuti tajuti värinat Haeska külas. Sündmuse asukohaks oli 58,92°N, 23,52 °E.
Eesti asub geoloogiliselt stabiilsel alal ja maavärinaid esineb harva. Viimaste aastakümnete statistika järgi registreeritakse Eestis keskmiselt üks maavärin kahe aasta jooksul.
Eelmine maavärin tuvastati 6. novembril 2006. aastal Soome lahes Viimsi poolsaarest põhjas. Lääne-Eestis toimus 28. jaanuaril 2004. aastal Kirbla maavärin (magnituud 1,6), mida kohalikud elanikud ka tundsid värisemisena ja kuulsid kärgatust või mühinat.
2004. aasta 22. septembril kirjutas Sakala, et päev varem Kaliningradi oblastis Poola piiri lähedal vallandunud maavärinad kõigutasid hooneid Viljandimaal ja mujalgi Eestis. Tartu tänaval asuvas Sakala toimetuses pani kõikuv põrand võbisema lauad, nii et seda tundsid kõik parasjagu toimetuses istunud inimesed. Ühel laual hakkas kergelt kõikuma potis kasvav suur ahvileivapuu.
Geoloogiliste uuringute keskus Saksamaal GFZ Potsdam arvutas Euroopa seismoloogiliste jaamade põhjal välja, et maavärinate tugevus selle epitsentris oli 5,0—5,4 magnituudi Richteri skaalal.
Reeglina on Eesti maavärinad väiksed (magnituud alla 3) ja tõenäoliselt kahjustusi ei tekita. Pikas perspektiivis, näiteks sajandite vältel, on suuremadki sündmused võimalikud.
Eesti tingimustes erakordselt suur maavärin toimus Osmussaare läheduses 25. oktoobril 1976. aastal. Selle magnituudiks hinnati 4,75 ja seda tunti laialt Läänemere piirkonnas.